Autor on tõesti tundmatu – õitsvas keskeas prantslanna, kes töötas veerand sajandit lennufirmas Air France ja elas kümnendi Iirimaal. Et tema nimi, õigemini tundmatus, ei mängiks rolli, saatis ta võistlustulle anonüümse käsikirja. Ja pani sellega kümnesse.

Maryse Riviere üritas tungida sarimõrvari hingeellu, näidata politseinike tööd nii reaalselt, kui võimalik ning kirjeldada Iirimaa allilma kogu selles eheduses.

Niisiis jääb politsei eest põgenev sarimõrvar – tüüp, kel sisemusest voogav takistamatu jõud sunnib aeg ajalt kustutama mõne eluküünla – maa-alustes käikudes varingu alla. Politseinikud õhkavad kergendatult, lõppseis 1:0 nende kasuks. Kui nii, siis jäänuks raamat mõne lehekülje paksuseks.

Ühesõnaga, Morlaix, too mõrtsuk, pääseb ning siirdub Iirimaale ja üritab püsida varjus. Mis mõistagi ei õnnestu, sest kihk tappa tuleb ikka ja jälle kallale.

- - -

Morlaix süüvis mediteerimisse, mida ta hästi oskas, mõtiskledes oma tegude üle, peas kummitamas kirjandusest pärit kujuteldavad olendid. Mis loevad talle auavaldused ja raha? Või seks? Tarvitseb vaid kummarduda, et võite kokku korjata. Tappes ei otsinud ta erootilist naudingut, vaid täielikku domineerimise tunnet, mis tegi ta jumalaga võrdseks. Ainult keelatud riitus tõi ekstaatilist rahuldust, toites illusiooni, et ta elab intensiivsemalt. Kiiresti mööduv tunne, ent seda võis ikka ja jälle korrata.

- - -

Sarimõrvarid, nii väidavad asjatundjad, on harva kesise mõistusega persoonid. Nii ka Morlaix, kõrgel haritud ja suure lugemusega, kes adus, et tema mõtteviisi kirjeldab kõige paremini Bernard Shaw aforism: „Küünik on inimene, kes teab kõige hinda, kuid mitte millegi väärtust.“

Ega tegelikult saagi teada, mida mõtleb ja tunneb too, kes tapab tapmise pärast, aga Riviere vähemalt üritab mõrvari peas ja hinges toimuvat kirjeldada. Et miks ei suuda vaim end talitseda ja liigub iga järgneva kuriteoga enese vääramatu lõpu suunas.

Aga muidu on krimka, mis krimka – üks põgeneb, teised ajavad taga.