Ago Anderson: pidevat rongist maha jäämise tunnet on mu elus väga palju olnud
Pärnu külje all Tammiste külas sillerdab varakevadine päike ja vohavad märtsikellukeste peenrad. Ago Anderson (44) süütab kummutil küünla ja haarab sahtlist tühja CD-plaadi. „Ma näitan teile, millega ma siin tegelen,” mugistab ta omaette naeru ja tõstab plaadi küünlaleegi kohale. Aegamisi tekib plaadile sulanud ala, järsku puhub Ago sellest läbi, moodustades niiviisi paunja kilest koti. „No ei tea, pean vist väiksemaid banaane ostma, et need sinna mahuksid,” arutleb Ago rohkem omaette. Korraks tundub, et oleme külla tulnud populaarse huumorisõu „Pühapäev Sepoga” osalisele – rahva lemmikule Endel Kellapile, kes rahulikul pärastlõunal oma banaanidega jahmerdab. Intervjuud alustades uurin, kuidas nädalapäevad tagasi sünnipäeva pidanud näitleja uus eluaasta saabus. Selle peale lööb Ago silmanähtavalt särama ja toob külalistele midagi näidata. „See on täiesti uskumatu, aga oma 44. eluaasta esimesel päeval sain ma Endla teatri publiku lemmiku meesnäitleja preemia ja peale selle Pärnu linna teenetemärgi!” Tundub, et näitleja on säärase tunnustuse üle siiralt üllatunud. Räägimegi sellest, mis kaasneb hõivatud teatri-, filmi-, ja seriaalinäitleja eluga, kuidas see mõjutab suhteid ja miks tekib kohati vajadus kaks kätt tasku panna ja tundmatusse sõita.
Teil on praegu korraga käsil tohutu palju projekte. Kas kardate mingis mõttes rajalt maha astuda või mis sunnib nii palju tegema?
Tihtilugu on lihtsalt huvitavad pakkumised. Mõtlen, et kui olen õppinud seda tööd tegema ja pakutav mind vähegi erutab, siis peaksin ju vastu võtma. Mu töö on ju ennast müüa ja ma ei tea, kui kaua mind enam tahetakse. Seega seni, kuni on jõudu, võiks ju ikka teha. Vahepeal on muidugi kopp ees ka. Kui kõik tööd kuhjuvad ja mul pole kuude viisi ühtegi vaba päeva. Siis olen paar korda kõik asjad ära öelnud ja aja lihtsalt maha võtnud. Aga praegu on veel natukene jõudu. Ent saate „Pühapäev Sepoga” puhul ma ikka mõtlesin mitu nädalat, sest see on õudselt raske projekt. Kõige lihtsam on inimesi vihale ajada. Võrdlemisi lihtne on ka nutma ajada, aga kõige raskem on naerma ajada. Seda ma kartsin tohutult ja ainuüksi sellele mõtlemine tekitab stressi.
Vahepeal on vajadus paar päeva mitte midagi teha. Laisklemist ja mitte millegi tegemist peab õppima. Inimesed on harjunud kogu aeg midagi tegema. Palju raskem on mitte midagi teha. Lihtsalt logeleda. Eestlased peaksid seda õppima hakkama. Inimene pole sündinud töö jaoks, ta on sündinud rõõmu jaoks.
Loe täismahus artiklit homsest LPst.
