Andres Ammas: 2001. aasta presidendivalimistel polnud erakonnad eneseohverduseks võimelised ja tulemus oli valus
Vabaerakond hakkab järgmisest nädalast alates korraldama avalikke kuulamisi, et saada rohkem aimu nende inimeste seisukohtadest, keda on avalikkuses sobivate kandidaatidena esile tõstetud ja kes võiksid pälvida erakonna fraktsiooni liikmete toetust kui mitte esimeses, siis võib-olla teises või kolmandas ringis.
Eesti presidendi valimistega on seis vastuoluline. Ühelt poolt on kandidaadi valimisedu riigikogus (ja natuke ka valijameeste kogus) erakondade käes, teiselt poolt pürivad seekord ilmselt kõik kandidaadid rohkem või vähem erakondade ülesteks. Nii on mõne erakonna esimees lausa hädas - surve altpoolt nõuab, et väärikal erakonnal peab olema oma kandidaat ja lähebki esimees toredatelt puhta renomeega isikuilt nuruma: hakka meie kandidaadiks! Aga kandidaadid pirtsutavad: ei ole nõus olema ühe erakonna kandidaat!
Neil kandidaatidel on loomulikult õigus. Kui tahta rikkamat valikut, kui järjest enam peale sunnitud agenda – Kallas või Kaljurand versus Savisaar või Helme – on erakondadel vaja omakasupüüdmatut arukat koostööd, isegi eneseohverdust. 2001. aastal ei oldud eneseohverduseks võimelised ja tulemus oli valus.
Ilmselt tuleb meil kõigil tulevasele presidendile mõeldes üle saada supermani-ihalusest. Minu meelest on kõigi presidendikandidaatide (ja küllap muudegi mõjukate persoonidega) nii, et mida kaugemalt neid vaatad, seda toredamad nad tunduvad. Õpid inimest lähemalt tundma, märkad ka tema inimlikke nõrkusi. Aga kui need pole surmapatud, teevad nad kandidaadi hoopis omasemaks. Eesti poliitilisele kultuurile on ju iseloomulik vähene võimudistants - me tegelikult soovime, et kandidaat käituks kui normaalne inimene, mitte bütsantslik võimuihar.
Mingitest omadustest ei saa muidugi üle ega ümber. President peab olema inimene, kelle peale võib olla kindel, et ta ei löö raskuste ees põnnama ega põgene. Ta peab olema intellektuaal, sõnumilooja ja sõnumitooja, nagu sõnastas paar päeva tagasi vandeadvokaat Jüri Raidla, valdama täiuslikult nii sõna kui ka kirja. Peab ta eeskätt olema Eesti riigi parim saadik väljapoole või pigem kodumaine põhiseaduse hoidja ja erakondade taltsutaja – see pole esmatähtis. Hea, kui mõistab mõlemat.
Natuke on presidendivalimine ka õnnemäng. Ikka ja jälle tasub meeles hoida lõunanaabrite kogemust, kus seim valis ei-tea-mitmendas voorus presidendiks avalikkusele täiesti tundmatu Vaira Vike-Freiberga, kellest sai silmapaistev president mitte üksnes Läti, vaid kogu meie regiooni mõõtmes. Edevam kandidaat võib troonida populaarsustabeli tipus, aga ei pruugi olla kaugeltki sama tõhus kui teine kandidaat, kes sisemiselt on ametiks küps, aga sellega ei hoople.
Minu meelest peab president olema väga empaatiline, hapruseni tundlik, ta ei tohi mingil juhul olla tümikas. Tal peab olema vaist, hea nina, üks seletamatu niuh, millega õigeid asju ära tunda ja millega aimata ohte juba siis, kui kusagil kaugel on toimunud alles liblika tiivalöök, mis hiljem orkaaniks paisub. Mõni aasta tagasi ei tunnetanud Eestis küllap keegi rändekriisi nii totaalset mõju Euroopale. Ma soovin, et meie president näeks selliseid asju paremini ette, kui Brüsseli bürokraadid.
Presidendivalimiste süsteem Eestis on põhiseaduse vastuvõtmisest peale poliitilist eliiti ja valijate enamikku pigem üksteisest võõrandanud kui lähendanud. See on üks neid poliitikas vahel vajalikke kompromisse, mis õieti ei rahulda kedagi, aga on ajaproovile vastu pidanud. Ometi pole allakirjutanu arvates põhjust lükata edasi debatti põhiseaduse muutmisest. Mis oli praktiline aastal 1992, ei pruugi olla vajalik aastal 2021. Võimekus muutunud oludes varasemaid seisukohti revideerida on intelligentsuse tunnus. Ühtemoodi kompleksivabalt võiks arutada nii presidendi otsevalimist kui ka presidendi institutsiooni kaotamist ja praeguste presidendi ülesannete liitmist riigikogu esimehe omadega. Praegu tukub üks Kadriorus, teine Toompeal.
