Ajal, kui naise elu deviis oli „kakskümmend kaks – viimane taks”, st kui 22. eluaastaks last ei ole, siis abielus tuleb kindlasti olla, muidu oled vanatüdruk valmis, hakkab kolmekümneseks saama õpetaja Regina, kes harrastab küll juhusuhteid, ent tunneb oma sama vanade meheta sõbrannade hulgas asendusperekonna loomise vajadust. Meeleheitlikku, olgu siinkohal öeldud. Et kui ühiskonna normidele vastavalt meest ja lapsi pole, siis oleme ise üksteisele perekonna eest. Menuseriaali „Seks ja linn” peategelased enamasti just sellist lasteta ja meesteta elu elavadki, aga 1970-ndad olid midagi muud kui 2000-ndad. Sotsiaalne norm ei olnud valik, vaid kohustus. Sellest kõrvale kaldumine oli juba väljakutse. Möödas oli aeg, kui riik end kodanikku ellu ei seganud: nõukogude inimese moraal pidi olema plekitu, eeskujuks kogu maailmale. Pealegi tuli pärast suuri sõjakaotusi rahvast taastoota. Praegu oleks muidugi päris huvitav, kui kolmekümneaastast abiellumata inimest vanapoisiks või vanatüdrukuks nimetataks. See oleks väga isiklik rünnak.

Naine võltsvagaduse vangis

Nii et Regina, kelle elu tundub veerevat vanatüdruku sängi, leiab, et kui prints valgel hobusel talle vastu ei kappa, tuleb oma elu ise käsile võtta, et mitte lõpetada nii nagu kõik need õnnetud üksikud naised, keda ta hirmuga enda ümber koondumas näeb. Vaevalt on viimane armuke Tiit ta maha jätnud, kui elu annabki talle suurepärase võimaluse tädi päranduse – maja – kujul. Saksa keele õpetajat on väikses alevis ikka vaja ja Reginal ongi ideaalne paik, kus oma perekonnaideaal ellu viia. Ainult et õiget meest pole kuskilt võtta ja vallasemaks Regina hakata ei kavatse.

Selles mõttes on ta arusaamad siiski traditsioonilised. Kuigi traditsiooniline ei ole seevastu viis, kuidas ta oma pereprobleemi lahendab.

1970-ndate naine justkui oleks iseseisev, ent tegelikult on ta nõukogude võltsvagaduse vangis.
Töömeest otsides toob ta tädi sõbranna Gerta mahitusel aeda joodik Antsu ja teeb tollele läbinisti mõistuspärase arutelu tagajärjel viimaks abieluettepaneku. Mis teha, kui valida on ainult halva ja halva vahel. Ent geneetikaga kursis oleva haritud naisena teab Regina, et joodikuga lapsi saada ei maksa, ja hakkab lastele võimalikult terve psüühika ja füüsisega isasid otsima. Kõik justkui õnnestub, Ants peab lapsi täiesti enda omadeks, jätab joomisegi peaaegu maha, nii et Regina peab juba vaikselt plaani tallegi päris oma laps anda. Siis tabab seda hoolega loodud maailma ootamatu rünnak.

1970-ndad olid loomulikult hoopis teistsugune aeg kui praegune. Raamatut nelikümmend aastat pärast selle kirjutamist lugedes tekib hulganisti küsimusi või omajagu äratundmist. Viimast nõukogude aega kogenutel ja esimest noorematel. Praeguseks tavaks saanud käitumismustreid käsitletakse iroonia võtmes. 1970-ndate naine justkui oleks iseseisev, ent tegelikult on ta nõukogude võltsvagaduse vangis. Selge ei ole ka autori positsioon. Ta jutustab meile lugu kord Regina käitumist hukka mõistes ja kord heaks kiites. Ühelt poolt nagu ei tahaks seisukohta võtta ja teisalt tungib sisse iroonia. Ajastut iseloomustama sobib „Valikuvõimalus” aga suurepäraselt. Ja meelde tuletama, et silmakirjalikkus ja varjamine inimsuhetes ei pruugi elu sugugi lihtsamaks teha.

Raamat

Aimée Beekman

„Valikuvõimalus” alates 30. aprillist müügil vaid nädala! Vaata lisa www.lpraamat.ee

1978

Autorist

Kogenud lugejale Aimée Beekman tutvustamist ei vaja. Tegemist on ühe Nõukogude Eesti perioodi olulisema kirjanikuga, kellele anti koguni Eesti NSV teenelise kirjaniku aunimetus.

Üle kümne romaani avaldanud kirjanik õppis hoopis operaatoriks, kellena ta mõnda aega ka töötas. Eesti kultuuri õnneks läksid asjad veidi teisiti ja hoopis Beekmani raamatute järgi hakati filme tegema. Kaljo Kiisk tegi samanimelise filmi ka „Valikuvõimaluse” järgi, peaosas Ülle Kaljuste.