Riho Sibul, kitarri saatel muretseja
Napisõnalisuse poolest tuntud Riho Sibul (57), kel tänavu täitub 40 lava-aastat, teeb oma jutus pikki pause. Mõtleb, kuid ei ole seejuures tõrjuv. Mõnedel teemadel eelistab aga siiski mitte rääkida. Palub, et ma ei teietaks, kuid tahes-tahtmata kipub keel ikka pigem austavalt pöörduma, sest tagasihoidliku moega Sibul kiirgab isiklikku suurust. Meie vestluse jooksul jõuab ta peast tsiteerida nii eesti luuletajaid kui ka vene filosoofe. Iga natukese aja tagant möödub inimesi, kes Sibulale rõõmsalt tere ütlevad. Vastuseks viipab ta käega ja naeratab oma õndsat, kuigi ehk harva naeratust.
Praegu käite koos Mari Jürjensi ja Vaiko Eplikuga mööda Eestit ringi ja annate kontserte. Kuidas see kooslus sündis?
Me oleme Mariga mitmeid asju koos teinud. Ja Vaikoga oleme palju teinud. Mari on imeline ja Vaiko on imeline. Mõtlesime, et teeme siis kolmekesi midagi.
Oma pika karjääri jooksul olete jõudnud teha pea kõike alates Gunnar Grapsi bändist ja In Spest kuni Eesti Keelte ja nüüd Kuuekeelseteni. Kas on ka mõni projekt, mida tahaksite taaselustada?
Projekt on ausalt öeldes väga inetu sõna. See on nii üle kasutatud ja nii imelikus tähenduses. Mingi aeg oli tõesti, kus tegime paljusid asju üheaegselt, nii et ei olnud täielikku pühendumist. Näiteks isegi Kasekese ja In Spe ajad kattusid. Muidugi, ise me panime kunagi ühe bändi nimeks VSP Projekt. Siis tundus see kuidagi õige, eriti kui veel arhitekt Jüri Okas tegi kujunduse. Aga tegelikult oli see vist [vene filosoofi] Herzeni lause, et mineviku tõldades ei sõideta. Olnud asjadest on mulle oluline näiteks In Spe esimene koosseis, see oli kuidagi eriline periood.
Loe täismahus intervjuud homsest LPst
