Elu on üksainus hetk
Sõjaromaanide poolest tuntud Erich Maria Remarque’i „Taeval ei ole soosikuid” ei ole tüüpiline armastuslugu. Kuigi sündmustik keerleb ümber kahe armastaja, on raamatus kõige tähtsam ehk hoopis armastus elu vastu. Elujanu. Kihk elada ja armastada sellest hoolimata ja selle kiuste, et iga hetk võib olla viimane.
Romaan saab alguse, kui võidusõitja Clerfayt läheb külla Šveitsi sanatooriumis tervist parandavale kolleegile. Seal kohtub ta tuberkuloosi põdeva 24-aastase Lillianiga, kes on juba neli aastat sanatooriumis elanud ja igatseb vabadust. Kuigi esialgu teevad nad ainult nalja, et ehk tuleb neiu mehega kaasa, selgub peagi, et Lillian on oma otsuse juba teinud. Ta on üle elanud sõjaaegse nälja ja redutamise ning sattunud sealt otse mugavasse vangimajja, milleks ta sanatooriumi peab. Nüüd otsustab Lillian, et vaikselt haigusele alla andmise asemel võiks ta sama hästi Pariisi sõita ning elada nii kaua kui võimalik tõelist elu ja kogeda asju, mida ta muidu kunagi tunda ei saaks.
Lootusrikas lootusetus
Säärased tunded ei olnud ilmselt võõrad ka Remarque’ile endale, kes elas üle mõlemad maailmasõjad ja kelle isiklik elugi oli tormiline. Erich Maria Remarque (1898–1970) on tuntud saksa kirjanik. Vaesest perekonnast pärit, hakkas ta kirjutama juba teismeeas. Esimese romaani kirjutas ta haiglas esimese ilmasõja haavadest paranedes, see ilmus 1920. aastal. Remarque pidas elu jooksul mitut ametit: oli õpetaja, ajakirjanik, müügimees ja tõepoolest ka võidusõitja.
Paigal ta ei püsinud, vaid reisis mööda Euroopat ringi, elades niihästi Saksamaal kui ka Šveitsis, kust tee viis ta Teise maailmasõja eest Ameerikasse ja tagasi. Ka Remarque’i eraelu oli kirev: tal oli elu jooksul mitu abielu.
Remarque’i tuntuim teos on ilmselt 1929. aastal ilmunud „Läänerindel muutusteta”. Kokku on Remarque’i sulest ilmunud üle kümne romaani, millest 1961. aastal ilmunud „Taeval ei ole soosikuid” oli üks viimaseid. Sellest valmis 1977. aastal ka film „Bobby Deerfield” Al Pacinoga peaosas.