Vormides hirmu nähtamatust õudusest ja penoplastist
Julian Hetzeli lavastust „Vormides hirmu“, mida etendati Tallinnas läinud nädalavahetusel kaks korda, saatsid satelliitidena linnaruumis toimunud performance’id. Need püüdsid palju tähelepanu, sest maas lamav inimene tõmbab ikka pilku. Õnneks. Sest kui varem kohtas Eestis suhtumist, et las joodik magab end välja, siis nüüd tekitab lebaja küsimusi. Ja jah, ka hirmu, sest kuigi mõistusega võttes pole keha asetsemisel vertikaalselt midagi enneolematult, rikub see vaatepilt normi. Tänavatolmus muutub keha asotsiaalseks, isikust saab umbisikuline tomp, objekt.
Lamaja puudutab meid kultuuriliselt: kas midagi on juhtunud, kas ma saaksin aidata? Seejärel liigub mõte kohe primitiivsele ellujäämistasandile: kas see võiks juhtuda ka minuga? On see nakkav? Tänaval lamava inimese keha räägib pealtvaatajaga teadvustamatuse tasandil; see vaatepilt paneb neerupealised tootma stressihormooni kortisooli ja võpatama iga heli peale.
Publiku kummastamine jätkus etendusel Vaba Lava blackboxis. Kui teater tegeleb šokeerimisega, siis harilikult toimub see moraalinormide pinnal: keegi on alasti, tehakse sündsusetuid žeste, ropendatakse, etendatakse inetust, vaimset survet, vägivalda jmt. Sellised tihti väga meisterlikult esitatud kujundid raputavad peamiselt kildkonda publikust, keda võiks tinglikult ja vanamoodsalt nimetada heakodanluseks. Inimesi, kes „koledustega“ igapäevaelus kokku puutunud või keda on kaasaegsete kunstivormide sage tarbimine juba blaseerunuks muutnud, teatril nii kergelt jahmatada ei õnnestu. Emotsioon, mille tekitas Hetzeli lavastus, oli aga universiaalne. Sõltumatu vaataja kultuurilisest kogemusest, rahvusest, vanusest, palgaastmest jne.
Esimeses pildis näeme laval kolme smart casual riietuses (kostüümid Gerjan Franciscus) inimest - kahte naist, ühte meest - istumas tavalistel kontoritoolidel: mustad, ergonoomilise istme ja seljatoega, ratastega. Istun ise praegu kirjutades samasugusel toolil ja ka sõidan sellega mööda ruumi ringi nagu tegid ka kolm tegelast laval. Nende liikumine, mida võis esialgu pidada veel (kontoritöötajate?) lõbusaks mänguks, muutus õige pea seletamatuks ja pahaendeliseks. Undav drone (muusikaline kujundus Natalia Dominguez Rangel) kõlaritest segunes toolide rattakriginaga kuni ühel hetkel need koos istujatega plärtsakaga pikali kukkusid. Näitlejate kehad jäid lõdvalt saali põrandale lebama, ihuliikmed ebanormaalses asendis.
„Vormides hirmu“ lavastaja Julian Hetzel (snd 1981) on Amsterdamis elav ja töötav muusik ja etenduskunstnik, kelle tööd tegelevad eetiliste ja poliitiliste küsimustega. „Vormides hirmu“ on tema kommentaar tänapäeva inimesele, kes tänu tehnoloogilistele arengutele ja elukvaliteedi tõusule on võimeline kontrollima oma keskkonda ööpäev läbi. See inimene soovib läbipaistvust ja vastuseid igas olukorras, nähtamatu ja raskesti seletatav tekitab temas ebamugavust ja hirmu. „Me kardame seda, mida me ei tea, seda, mida me ei näe,“ on Hetzel öelnud. Et see on tõsi ja et „nähtamatu õudus“ toimib ka audiovisuaalsetes kunstides üliefektiivselt, teadsid õudusfilmide lavastajad juba aastakümneid tagasi. Hetzel on seda ideed osavalt edasi arendanud ja andnud sellele tõepoolest nutika ja kõneka poliitilise dimensiooni maailmas, kus Teisega (meist erineva või võõraga) suhestumine on vaatamata kommunikatsioonivahendite küllusele jätkuvalt üks põhiprobleeme.
Lavastuse järgmistes piltides näeb publik mingit post-apokalüptilist ruumi, kus kolme lamava kehaga (raske on neid sel hetkel nimetada näitlejateks) tegeleb oranžis kaitseülikonnas sanitaartöötaja. Kuidas ta liigutab metallorgiga nende jäsemeid ning lükkab neid saalipõrandal edasi-tagasi, tekitab vähemalt minus tugevat vastikust. (Oli ka teisi reaktsioone: publikust kostus naerupahvakuid.) Vastikusega kaasneb viha lavastaja vastu, kes on pannud mind seda stseeni jälgima, kes mängib minu inimlikkuse ja vastuvõtu piiridega.
Nii selles kui ka järgmistes stseenides avaldub lavastuse äärmine võimekus vaataja kõigi tajudega mängimisel. Lavatoss moodustamas pilvi, udu, vingu; valguskujundus; helipilt; näitlejad sõnatult palju ütlemas - tegemist on tõsiselt hästi paika timmitud produktsiooniga inimmeeltele. Väga lihtsa kujundusega lavaruumist tõmbavad näitlejad kui mustkunstnikud kõvakübarast välja järjest uusi lavalisi elemente, üks ootamatum kui teine. Õnnestunult kasutatakse penoplasti, ventilaatoreid, kohvimasinat, juba kirjeldatud kontoritoole. Rabav on stseen, kus näitlejad hakkavad oma kingakontsadega õõnestama black boxi mustaks värvitud penoplastist põrandat, millest eralduvaid valgeid plastikübekesi uhuvad omakorda ühel pool lava asetsevad ventilaatorid nii et kahest füüsikalisest nähtusest moodustub jäist pinnatuisku meenutav pilt.
Eestis on nii lihtsate elementidega nii suuri asju teinud varem näiteks teater NO99 (saepuru „Hirvekütis“, muda „Kõntsas“, varjud lavastuses „Minu naine vihastas“, kui tuua mõned näited).
Loomulikult on sel trikitamisel mõte: me õõnestame ise pinda enda jalge all, siis loobime selle laiali ja siis paneme uuesti kokku. Kas selle lõhkumise-ehitamise tsükli algpõhjuseks võiks olla hirm? Miks mitte, ka enamik 20. sajandi kataklüsme on tekkinud inimeste hirmude ärakasutamisest. Väikeste hirmude hajutamise ettekäändel on inimkonda pandud osalema suures terroris.
Kuigi Hetzeli „Vormides hirmu“ enam ilmselt lähiajal Eestis ei näe, võib seda ise vaatama sõita, sest seda mängitakse mitmel pool maailmas festivalidel. Madli Pesti ja Thomas Franki koostatud Vaba Lava 2015/16 hooaja kuraatoriprogramm sai selle lavastusega aga veel pikalt kõmiseva lõpuakordi.
VORMIDES HIRMU
Lavastaja: Julian Hetzel
Dramaturgia: Miguel Angel Melgares
Kostüümid: Gertjan Franciscus
Stsenograafia: Nico de Rooij
Muusikaline kujundus: Natalia Dominguez Rangel
Tehnik: Raoul Sleijser
Tehnilised lahendused: David Hunneman
Produtsent :Yola Parie
Produtsendi assistent: Irene Hagemans
Produktsioon: SPRING Performing Arts Festival Utrecht Lavastuse väljatoomist toetavad fond Podiumkunsten (Holland) Gemeente Utrecht ja SPACE – Supporting Performing Art Circulation in Europe
Kaasproduktsioon: South East Dance Brighton, Quadrennial Prague
Miri Lee, Eva Susova, Tomislav Feller, Svetlin Velchev
13. ja 14. mail Vabal Laval
