Eesti erakoolide pidajad kasumit ei teeni
Haridusministeeriumi poolne ettepanek erakoolide tegevustoetuse kaotamiseks sai tagasi lükatud. Kolmeks aastaks tehtud kokkulepe võimaldab arutelu, leidmaks süsteemi, kus kõik koolid on koolivõrgu osad ning õpilaste rahastamine maksumaksja vahenditest toimuks sõltumata omandivormist ühetaoliselt.
Paari erandiga peavad erakoole Eestis mittetulundusühingud, mis kasumit ei saa. Enamikul koolidel on õnnestunud hoida õppemaks tänu riigi toetusele võrdlemisi väiksena, sageli on see samas suurusjärgus lasteaia või huviringi kohatasuga, kattes vaid riiklikule õppekavale lisanduva õppemahu kulud. Riigi toetus on aidanud seni hoida erakoolide uksed avatuna ka mittejõukate perede lastele.
Erakoolide rahastamise kohta on levinud arvamus, et nad saavad riigilt raha 1,6 korda rohkem kui munitsipaal-või riigikoolid - see ei ole tõsi. Esiteks ei rahasta riik koole, vaid eraldab vahendid kohalikule omavalitsusele ja on seda alati teinud. Teiseks on koolide kulud väga erinevad, kusjuures ka väliselt ja suuruselt väga sarnaste koolide eelarved võivad erineda kuni kaks korda. Eelmises ametis Põlva maavanemana külastasin Himmaste algkooli, kus ajaloolises koolihoones õppis 17 õpilast ning esimeseks koolmeistriks oli rahvusliku suurkuju Jakob Hurda samanimeline vanaisa. Sümpaatne neljaklassiline kool. Siis käisin külas ka naabrite juures Tartumaal Kambja vallas Unipiha algkoolis. Koolihoone ja laste arv oli sama, aga siin koolis olid liitklassid. Mõlemad koolid olid munitsipaalkoolid, eelarve osas olid aga Himmaste kulud kaks korda suuremad. Kui poleks isiklikult kogenud, ei julgeks ka väita.
Kindlasti on erakoole, mis on kulukamad kui munitsipaalkoolid ja teisi, mis kulutavad vähem. Selles osas ei eristu nad mitte-erasfääri koolidest karvavõrdki. Seetõttu saigi eelnõusse sisse kirjutatud, et senise riigi keskmise piirmäära asemel võetaks arvestuse aluseks kohaliku omavalitsuse keskmine.
Avalikkuse ette jõudnud Lüllemäe põhikooli lugu, kus aktiivsed lapsevanemad soovivad kooli hoolekogus suuremat kaasarääkimisõigust, aitab ehk kõige paremini seda probleemi mõista. Siingi on tegu erainitsiatiiviga ja kui erakooli pidamine oleks riigi poolt üliheldelt finatseeritud, just nii nagu mõned poliitikud väita armastavad, siis oleks Lüllemäel juba täna erakool olemas. Erainitsiatiiv võib saada väljundi ka munitsipaalkoolis ja Lüllemäel on see tõesti parem lahendus. Mõnes suuremas omavalitsuses oleks kindlasti lihtsam kui lapsevanemad rajaksidki oma kooli.
Loodan väga, et lahenduse toob haridusministeeriumis valmiv uus haridusseadus, mille ettevalmistamise käigus leitakse ehk ka erakoolidele meie koolivõrgus sobiv koht ja rahastamise kord. Kõige selgem lahendus oleks, kui kogu põhihariduse andmiseks vajaliku raha - sealhulgas haridustoetuse ehk õpetajate palgaraha ja koolide tegevuskulude toetuse võiks muuta ranitsatoetuseks, mis lapsega kaasas käib. See kool, kus ta õpib, saab ka tema ranitsatoetuse sõltumata sellest, kas tegu on munitsipaal- või erakooliga. Siis kaoks ära praegune võrdlemisi keeruline ja segane kord, kus osa raha maksab riik, osa kohalik omavalitsus. Kas see raha liiguks omavalitsuste kaudu või tuleks otse riigieelarvest on juba arutelu koht. Häid eeskujusid võib Euroopast ja lähinaabrite juurest leida mõlemale lahendusele.
