Mitmed erakonnad on juba oma kandidaadi nimetanud. Sotsiaaldemokraadid ei suuda üksi Eiki Nestorit ning EKRE Mart Helmet üles seada. IRL ja Vabaerakond saavad koos üles seada Allar Jõksi. Kuna kandidaati ei saa üles seada erakonna juhatus, vaid ainult riigikogu liikmed, siis pole üldse selge, kas Keskerakonna kandidaat saab valimiste esimese vooru jaoks nõutavad kakskümmend üks häält kokku.

Reformierakonnal on kolm kandidaadi kandidaati, kelle seast pole veel valikut tehtud. Kui küsitakse, kellele on see kasulik, siis vastus on, et Eestile. Kui Reformierakond läheb teiste erakondadega läbirääkimistele nõudega, siin on meie kandidaat, te peate tema poolt hääletama, siis on läbirääkimised juba eos nurjunud. Ilma sellise jäiga positsioonita on Reformierakond läbirääkimisteks teiste erakondadega avatud. Ka kümme aastat tagasi toetas Reformierakond enda kandidaadi asemel hoopis sotsiaaldemokraatide kandidaati Toomas Hendrik Ilvest.

Reformierakonna juht peaminister Taavi Rõivas ütles äsja, et erakond hoidub ühe kindla inimese taga joondumast. See muidugi ei tähenda, et erakonna liikmetel poleks oma eelistusi. Ühtedele meeldib Siim Kallas, teistele Marina Kaljurand, kolmandatele Urmas Paet. Kui aeg käes, joondub erakond ühtsena kandidaadi taha, keda toetavad ka teised erakonnad. Olgu selleks siis Reformierakonna enda, sotsiaaldemokraatide, Keskerakonna, IRLi või Vabaerakonna kandidaat.

EKRE kandidaadi selja taha koondumist on küll raske ette kujutada, kuigi päris võimatu ei tohiks ka selline asjade käik olla. Poliitika on ju kompromisside kunst.

Oluline on see, et me valime presidenti Eestile, mitte erakonnale. President ei tohi kuuluda ühtegi erakonda ega juhinduda ühegi erakonna programmist ega põhikirjast. Ta peab järgima ainult põhiseadust ning teenima Eestit ja eesti rahvast. Ta peab olema oma isikuga rahvale moraalseks kompassiks ning andma kindlustunde, et oleme praeguses ärevas maailmas hoitud.