Minu lemmik (aja)kirjanik Andrus Kivirähk mõnitas 11.juuni LPs riigikogu „kahel toolil istumise" seaduse vastuvõtmise pärast. Pean tema kurvastuseks küll ütlema, et seekord ei ajanud sotsid "kartellierakondade" asja, vaid pigem vastupidi. "Kahe tooli seadus " oli just sotside ettepanekul koalitsioonileppesse kirjutatud.

Seni olid ajakirjanikud enne kohalikke valimisi pidanud „pardijahti" ja kutsunud valijaid mitte hääletama riigikoguliikmetest kandidaatide poolt. Paraku edutult. Ikka seadsid erakonnad neid üles, sest just „pardid" tõid kõige rohkem hääli. Valijad usaldasid tuntud tegelasi kohalikest poliitikutest enam. Seepärast otsustasidki sotsid pardijahi lõpetada ning taastada võimaluse (tegelikult moraalse kohustuse) kõigi kandideerijail valituks osutumisel ka volikogudes tööle asumiseks. Ajakirjanikelt aga võeti võimalus peibutuspartide teemal käratsemiseks.

Selline võimalus kehtis üheksakümnendatel ja hiljemgi. Olles ise tegutsenud üheaegselt nii riigikogus kui Viljandi volikogus tean hästi, et kui 1-2 riigikogu liiget ka kohalikul tasemel kaasa löövad, siis see vaid suurendab volikogu kompetentsi (riigiasjades) ning elavdab seal peetavat diskussiooni. Aga jutt riigikogu liikmete suurest töökoormusest on, vabandage, asjatundmatu rumalus.

Kusjuures enamikku volikogudest ei jagu riigikogu liikmeid ka parema tahtmise korral. Iseasi on muidugi Talllinn, kelle pärast omal ajal seaduse muudatus tehtigi. See juhtus siis, kui Toompeal oli Keskerakond ühtede ja Tallinnas teiste erakondadega koalitsioonis ning kaks korda kuus kappas kolmandik Riigikogu Toompealt all-linna „Savisaart maha võtma".

Kakskümmend viis aastat on Eesti tehtud seadusi, mille üheks motiiviks on olnud „Tallinnale ära tegemine" .Seadustesse sellel eesmärgil viidud piirangutega on tegelikult ära tehtud ülejäänud Eestile. „Kahe tooli seadusega" tehti nüüd vastupidi. Aga Tallinna asjad tuleb lahendada pealinna seadusega.