Koostöömajandus kui eksam e-riigile
Esmajärjekorras ootab täpsustamist inimeselt inimesele pakutav majutusteenus, millest tuntuim platvorm on Airbnb. Täpsustamist vajab ka terminoloogia, mida igapäevaselt uuest majandusest rääkides kasutame. Mõistlik on kasutada ühist terminit koostöömajandus, mida kasutatakse terves Euroopa Liidus.
Eelmisel neljapäeval tuli Euroopa Komisjon välja koostöömajanduse (collaborative economy) teatisega, mille eesmärgiks on defineerida ja selgitada, kus on koostöömajanduse koht kehtivas Euroopa Liidu õigusruumis. Erinevalt meie kõnepruugis laiemalt kasutuses olevast mõistest 'jagamismajandus' (sharing economy) kasutab Komisjon 'koostöömajanduse' (collaborative economy) mõistet - ennekõike seepärast, et jagamise kõrval on oluliseks mõjuriks uue majanduse käivitumisel ka tulu teenimine.
Nii, nagu ütles teatise esitlusel Euroopa Komisjoni asepresident Jyrki Katainen, tuleb koostöömajanduses näha eelkõige võimalusi, mitte takistusi.
Mida kujutab endast koostöömajandus? Selle tuumaks on veebiplatvormid, mis võimaldavad inimestel jagada juurdepääsu oma varadele, ressurssidele, ajale või oskustele. Tegemist pole klassikalise ettevõtlusega, vaid inimeselt inimesele teenustega, kus tehnoloogia aitab osapooled efektiivselt omavahel kokku viia, pakkujatel tarbijaid leida ning tehinguid vahendada.
Selle uue majandusharu potentsiaal on tohutu. Sektori globaalne kasv on plahvatuslik: aastal 2025 ületab nõustamis- ja audiitorettevõtte PricewaterhouseCoopers prognoosi põhjal viie suurima koostöömajanduse sektori globaalne käive 300 miljardit eurot, jõudes klassikaliste samalaadsete teenustega võrdsele tasemele.
Koostöömajandus annab Eestile võimaluse nii majanduse kasvatamiseks kui uue äri alustamiseks teistes riikides. Olles suhelnud meie ettevõtjatega ja kursis nende ambitsioonidega, siis ma ei imestaks, kui nii mõnestki kasvaks uue majanduse globaalne superstaar. Ekspordipotentsiaali hea näide on Taxify platvorm, mis toimib juba kümnes riigis. Ruumi jagub originaalsetele platvormide ideedele, mida saaks ka üle riigipiiride kasutada.
Arvan, et koostöömajandus loob rohkelt võimalusi meie inimestele, tegemaks n-ö esimest tutvust ettevõtlusega. Võimalikult lihtne majanduses osalemine ja vähene bürokraatia on märksõnad, mida rõhutasid teatise tutvustamisel nii Euroopa Komisjoni siseturu volinik Elżbieta Bieńkowska kui asepresident Jyrki Katainen.
Juba täna on Eestis olemas ja tegutsevad koostöömajanduse ettevõtted, mis võimaldavad kirjut paletti teenuseid: inimeselt inimesele autorenti (Autolevi), ühisrahastust (Hooandja), professionaalide töövahendust (GoWorkaBit), abistajaid erivajadustega inimestele (Helpific), kullerteenuseid (Wisemile), kodukokkasid (Toitla) jne.
Need samad Eesti ettevõtted on pöördunud riigi poole palvega otsida lahendusi koostöömajanduse kui uudse ja kasvava ettevõtlusvormi õiguslikuks reguleerimiseks. Majandus- ja taristuminister on omalt poolt lubanud algatada põhjaliku uuringu uue majanduse potentsiaali ning võimalike probleemide uurimiseks. Riigikogus oleme juba alustanud sõidujagamise reguleerimisega.
Nende samade ettevõtete endi kinnitusel pole kellelgi soovi tegutseda väljaspool riiklikke regulatsioone. Vastupidi, lahendusi otsitakse riigiga koostöös. Seepärast pean õigeks, et riik on põhimõtteliselt soosiv uue majanduse ettevõtete suhtes. See on suund, kuhu liigub kogu maailm, seda meiega või meist hoolimata.
Euroopa Komisjon leiab samamoodi, et on vaja selget ja tasakaalustatud regulatiivset keskkonda, mis võimaldab arendada koostöömajandusega seotud ettevõtlust, kaitseb töötajaid, tarbijaid ja muid avalikke huve ning tagab, et turuosalistele ei seata tarbetuid regulatiivseid takistusi. Teisisõnu, riigid peaksid Brüsseli suuniste põhjal nägema koostöömajandust kui tohutut võimalust, mitte takistust ja segadusetekitajat.
Kuhu liigub maailm?
Majandusministeeriumi asekantsler Keit Kasemets on pakkunud Eestile eesmärgiks, et aastal 2025 osaleks koostöömajanduses iga teine täiskasvanu. See võimaldab paindlikku sissetulekut ning ühiskonna ressursside efektiivset kasutamist. Riigil annab selles osas palju ära teha. Nagu öeldud, kokkuleppevedudega seonduv on vaid esimene osa suuremast pildist. Samuti tuleb üle vaadata järgmised sektorid: inimeselt inimesele pakutavad finantsteenused ja majutus, võrgupõhine tööturg ning muusika ja videote striimimine.
Olen juba pidanud esimesed konverentskõned ja kohtumised inimestega Airbnb'st ja Booking.com'ist. Hiljemalt sügiseks on kavas esitada ettepanekud, kuidas sellisele teenusele ajastukohane õiguslik raamistik luua. See globaalne kortereid vahendav ettevõte on järgmine hea näide majandusharust, mis on kohal, et jääda, sest inimestele meeldib see teenus ja nad kasutavad seda. Kuna kokkuleppevedu ei ole taksoteenus, ei ole AirBnb vahendusel renditud korter hotell, mistõttu peaks juba ette hoiduma ülereguleerimisest.
Arvan, et olulisim on reguleerida üksikisiku ehk teenusepakkuja tase. Niisamuti nagu kokkuleppevedajatel ja taksojuhtidel peavad olema samad nõuded ja võrdne kohustus maksta maksud, peab see olema ka korteriomanikel. Kui me teeme kõikidel koostöömajanduses osalevatel isikutel selles majanduses osalemise ja maksude tasumise lihtsaks, oleme kaotanud ka kardetud ebavõrdse konkurentsi. Selge on, et uued ärimudelid teevad klassikalise teenuse elu raskemaks ning konkurentsis püsimiseks tuleb uute tehnoloogiliste lahendustega kaasa minna. Aga see ei saa olla õigustus millegi takistamiseks. Uute mudelite ärakeelamise asemel on vaja riigi seisukohast vältida riske, et koostöömajanduse sildi all osutataksegi klassikalist teenust.
Lõpetuseks, tuleb nõustuda keelefilosoofide kriitikaga, et termin „sõidujagamine" on eesti keeles ebaõnnestunud. Tegemist on pooliku otsetõlkega ingliskeelsest terminist real-time ride sharing, mis kirjeldab tehnoloogia abil kahe inimese kokku viimist, kus ühel on auto ning vaba aega ja teisel vajadus transpordi järele.
Kuid puude taga tuleb eelkõige näha metsa ning termini taga tähendust. Jättes keeleteooria kõrvale on fakt, et sõidujagamine - või riigikogus menetletavas seaduseelnõus kasutatud kokkuleppevedu - on oma olemuselt erinev taksoteenusest. Üks ei asenda teist, vaid võimaldavad kasutajatele just enda vajadustele sobivaimat teenust. Neil on erinevad õigused. Neil on erinevad viisid kvaliteedi tagamiseks. Samuti on erinev klientide ootus teenusele. Ning mõistlik on usaldada valiku tegemine inimestele endile, selle asemel, et riigi käsulauaga öelda, millist teenust keegi kasutama peab.
Kui edukalt Eesti lõpuks suudab tehnoloogiast tingitud muutustega majanduses kaasa minna näitab, kas oleme endiselt paindlik ja nooruslik riik või muutunud laisaks ja kartlikuks. Tiigrihüppe aegadel tegi Eesti midagi fenomenaalset ja kinnitas ennast innovaatilise e-riigina maailmakaardile. Meie e-riigi järgmine küpsuseksam on koostöömajanduse enda kasuks rakendamine.
