Suurim liikluspatt on telefon
Ma olen kannatlik, stabiilne ja korralik liikleja, kes ei võta mõttetuid riske. Mu viimane korralik trahv kiiruseületamise eest jääb mitme aasta taha, kui olin hommikusele Kopenhaageni lennule hiljaks jäämas, sest tütar oli öösel haigestunud. Järve keskuse juures ületasin kiirust ja politsei pidas mu kinni. Selgitasin, kuhu ja miks ma kiirustan, ning sain vastuseks, et ärgu ma muretsegu – nad teevad kiirelt ja küll ma jõuan ka lennukile. Öeldud, tehtud – trahvikviitungi sain kiirkorras ja jõudsingi õigeks ajaks lennujaama. Pärast seda sõidan öises linnas püsikiirusehoidjaga, et kiirustav jalg pedaalile ei satuks.
Minu üks suuremaid ohte liikluspattude puhul on loomulikult mobiiltelefon, aga selle riski olen maandanud integreeritud vabakäeseadme süsteemiga, mis näitab, kes helistab, ja võimaldab roolilt ka kõnedele vastata. See tagab, et ma ei pea enam käekoti järele haarama, et vaadata, kes helistas. Kui olid veel nuppudega telefonid, siis saatsin kindlasti mõne sõnumi autoroolis, kuid nutitelefoniga pole ma selleks enam võimeline – seega ka see kiusatus on möödas.
Ohtlikud toidud
Jääb muidugi veel söömine. Ohtlikud toidud on sellised, mis kipuvad oma sisu pluusi või jakireväärile poetama. Siis on küll oht, et lased roolist lahti ja karjud vihast.
Kurjad mõtted tulid mulle pähe pärast seda, kui mu auto uksele parklas taas mõlk sisse löödi. Ma võin parkida parkla kaugeimasse nurka, aga ikka leiad auto juurde tagasi jõudes, et just sinna samasse nurka pidi parkima keegi, kes auto uksest muidu välja ei mahu, kui ainult kõiki uksi ristseliti lahti lüües.
Kui rääkida liikluses valitsevast topeltmoraalist, siis mul on kõige keerulisem aktsepteerida seda kriitikat, mida teevad autojuhtide suunas mootorratturid. Minu kogemus näitab vastupidist – kaherealisel teel kahe auto vahel radadevahelisel valgel joonel ja kordi lubatud kiirust ületades ei saa rääkida sellest, et autojuhid on kaitstud või kuidagi paremal positsioonil. Miks mootorrattur peab alati kõige esimene olema?
