Ripun ligi kahe meetri kõrgusel päikesest sooja graniitseina küljes, varbaotsad vaevumärgatavate õnaruste peal, ühe käe näpud väikse kivinuki jäänuki küljes ja teine käsi veidi suurema prao taga. Sõrmed mahuvad sinna isegi ära, aga prao vahel on teravaid nurki ja kinni hoida on pagana valus. Samal ajal puhub tuul mõnusasti värsket õhku peale, linnud laulavad ja loopealne ümber kivi on täis õitsvaid lilli.