Täna pannakse sellele uhkele teadmisele kroon pähe, sest mitte ainult Hyde Parki nurgas, vaid kõigil Briti saartel ja välismaalgi, - kus UK kodanikud elavad - , on mitu kuud peetud tuliseid kõnelusi Euroopa Liitu jäämise või sealt lahkumise kasuks. Tõeliselt enneolematu hääletus „kelle jutt mõjub usutavamalt“, sest midagi analoogset pole korraldatud üheski teises EL liikmesmaas. (Veel!?).

On küll läinud nii, et esimesel võimalusel on loobutud liitu astumisest (asjad on käinud nii, et esmalt langetavad otsuse valitsused ja alles siis küsitakse rahva arvamust), ent olla 40 aastat liidus ja siis pakkuda rahvale võimalust sealt lahkuda, seda suudavad teha vaid briti konservatiivid!

Ettevõtmine, mis on ajanud kõik närvi ja selle suurendamiseks alustaks Venemaa presidendist Putinist, kes äsjasel kohtumisel maailma meediaagentuuride juhtidega Peterburis prahvatas peaminister David Cameroni silmas pidades lausahhetavalt. „Miks ta üldse initsieeris selle hääletuse? Et Euroopat veelkord šantažeerida või kedagi hirmutada? Mis saab olla selle eesmärgiks, kui ta ise on (lahkumise) vastu!?“

Möönaks igaks juhuks, et Putin on autoritaarse reziimi autoritaarne juht, et kohe lisada – aga tegelikult mõtlevad samamoodi paljude demokraatlike riikide juhid, ehkki väljenduvad teisiti!?

Brittide töötlemine on olnud totaalne

Teha pole midagi – Suurbritannia on suurriik, tema valitsuse ja tema rahva otsuseid peavad kõik aktsepteerima. Viimastel nädalatel ja päevadel on kõik EL maad ja ka ELi heast käekäigust huvitatud riikide ladvikud teinud avaldusi brittide EL-i edasijäämise kasuks. Lisaks brittide endi arvestustele on Euroopa keskasutused välja rehkendanud kõik lahkumise-ja-jäämisega seotud majanduse, rahanduse, tööhõivega jne. seotud näitajad ja need vaidlejate kätte paisanud.

Brittide töötlemine on niivõrd totaalne, et see võis häirida neid, kellele ei meeldi, kui õpetajaid on liiga palju ning reageeringuks võib saada nii lahkumise kui jäämise toetajate ebaloogiline suurenemine. Seda just nn. seisukohta mitteomajate suhtes, keda küsitluste põhjal oli 10-17%.

Kui nüüd lähtuda neist numbritest ja teabest, et rahvahääletusel võib osaleda kuni 45 miljonit inimest, siis võib kumbki leer saada kuni 20 miljonit häält. Igal juhul tuleb mõlema arvamuse taha suur mass ja seda mitte ainult üheks päevaks.

Lahkujate leer on oma võimaliku võidupäeva jõudnud juba „iseseisvuspäevaks“ kuulutada, ent homme ehk 24. juunil ei muutu kohe kindlasti midagi ega alga ka, sest võimul on 2015.a. valitud 5-aastase mandaadiga parlament. Kui midagi üldse peaks muutuma, siis alles kuude ja aastate pärast.

Mis puutub brittide otsusesse referendum korraldada, siis meile kui EL värsketele liikmetele tasuks meenutada, et see liit hakkas kujunema 1957.a. kahe suurriigi – Prantsusmaa ja (Lääne-)Saksamaa koostööna, et Inglismaa jäi, seejärel jäeti algul kõrvale, sest Prantsuse president de Gaulle nägi temas USA Trooja hobust Euroopas, et alles järgmine Prantsuse president Pompidou oli nõus Inglismaa liitumisega, mida britid toetasid 1975.a. toimunud rahvahääletusel (osales 64% ja pooldas jäämist 67,2%). See kõik toimus nn. külma sõja aastatel.

Alles pärast selle lõppemist võttis EL oma tänase kuju, võeti vastu uued alusdokumendid, ent – rahva uut arvamust ja uuest EList on vaid vähestes vanades riikides küsitud. Otse öeldes on seda kardetud, sest pärast toonase Euroopa Komisjoni kõrbemist korruptsiooniga langes Brüsseli usaldamine järsult. Kui Europarlamenti valiti algul 62%ga (võrdne meie Riigikogu tänase valimisosalusega), siis pärast EK korruptsiooni paljastust kukkus see 1999.a. alla 50% ja oli 2014.a. kõigest 42,6%.

Ühendkuningriigi iseseisvuspartei (UKIP) kiire esilekerkimine

Tasub mäletada, et kui 2005.a. korraldatud rahvahääletusel lükkasid prantslased ja hollandlased tagasi EL uue põhiseaduse, siis loobusid veel kuue riigi valitsused, nende hulgas ka Inglismaa Tony Blairi oma juba lubatud rahvahääletuse korraldamisest. Elik – selle asemel, et enda tööd rahva abil hinnata, hakati viimast lihtsalt eirama ja pole ime, et nüüd on probleemid ülepea kasvanud.

Täpsemalt öeldes oli Inglismaa võimuladvikul pikalt üleval täitmata lubadus EL-iga seotud rahvahääletuse asjus – asi, mis paljuski tagas Ühendkuningriigi iseseisvuspartei (UKIP) kiire esilekerkimise. Seejärel osutus „vana hea Inglismaa“ üheks neist kohtadest, kus hakati klassikalistele ja korrumpeerunud võimuparteidele eelistama uusi tulijaid – 2014.a.

Europarlamendi valimised Inglismaal võitis UKIP (osales 35,6% valijatest) ja oli mullustel alamkoja valimistel 12,6%ga kolmas. Järgnesid klassikaliste võimuparteide kõrbemised Kreekas. Hispaanias, Saksamaal, Austrias, rahakas mees kõrvalt võttis üle USA vabariikliku partei jne. jne.

Kujunenud olukorras otsustas Briti konservatiivist peaminister Cameron, kes 2014.a. oli suutnud Shoti iseseisvusreferendumi edukalt kontrolli alla saada, teha sama ka koduste Euroopa Liidu vastastega. Parandades ühtaegu Inglismaa positsioone Euroopa Liidus, kus kauaaegne Pariisi-Berliini tandemjuhtimine oli viimastel aastatel selgelt asendunud Saksamaa kantsleri Merkeli juhtimise ja kummalise diktaadiga.

Berliini teistega kooskõlastamata kutse 800000 pagulase tulekuks Saksamaale vallandas augustis kaose ja liikmesmaade loomulikud ning seejuures EL enda seadustest tulenevad vastusammud.

Rahvas soovib sõna sekka öelda

Keskuse nõrgenemist kasutades esitas Cameron k. a. algul Inglismaa tingimused EL-le, mis nõuavad radikaalseid muutusi just immigratsiooni poliitikas, Londoni kui finantskeskuse ja briti naela säilimisega arvestamist, samuti riikide iseotsustamisõiguse suurendamist, täpsemalt selle osalist tagasivõtmist Brüsselilt.

Viimast ruttas pea kohe toetama Eesti, mida kinnitab ka teisipäevane teade, et Riigikogu ja veel 7 parlamenti on saatnud kirja Euroopa Ülemkogu presidendile nõudega tagada rahvusparlamentide suurem sõnaõigus otsustamistes. Elik – teiste EL liikmesmaade toetuses Briti valitsusele täna hõlmab ka parajat enesekriitikat nii enda kui senise ühispoliitika suhtes.

Rahvahääletuse tulemus sõltub paljus osalusest. Sestap olgu meenutatud, et see oli mullu mais toimunud alamkoja valimistel 66,3% (Riigikogu valis märtsis 64,2%), ent tegu oli tõusva trendiga ja seda just tänu referendumi lubamisele. Ka kogu kihutuskõnede aeg on selgelt näidanud, et rahvas midagi soovib, siis eeskätt ikkagi otsustamistes kaasarääkimist. Ehk siis – ELis on demokraatiat vajaka ja kena oleks, kui see saaks kinnitust kõrge osalusprotsendiga.

Ülal sai viidatud UKIP võitudele valimistel, ent kui lähtuda häälte kogusummast, siis UKIP kogus europarlamendi valimistel 4,4 ja Briti alamkoja valimistel aasta hiljem 3,8 miljonit häält ehk siis – suurem osavõtt peaks tagama toetuse just klassikalistele parteidele, kes ei soovi lõhkuda ammu väljakujunenud sidemeid ja võitlevad samas liikmesmaade suuremate õiguste eest.