Jaanika Juhanson, „Nornide mängude” idee on sinuga vist väga kaua kaasas käinud?

Juhanson: See on ilmselt tõesti minu esimene tõsiseltvõetav lavastusidee. Oli 2003. aasta suvi, kui olin sisse saanud Viljandi kultuuriakadeemia kuuendasse lendu. Tundsin siis esimest korda, et võin lavastustele mõtlema hakata, et see ei ole enam kauge unistus. Tegin „Vanemale Eddale” dramatiseeringu, mida olen sellest ajast alates mitu korda ümber kirjutanud. Nüüdseks on sellest saanud uus tekst, mis on kirjutatud just neile näitlejatele, kes on praegu laval ja kes on minu endised üliõpilased. Nii et see on minu esimene näidend.

Te istute sõna otseses mõttes oma lavakujunduse sees. Kuidas said need romud lavakujunduse osaks?

Juhanson: Muide, sellel autol siin ei ole isegi rattaid all.

Põldsaar: Ega poolt salongi, rääkimata mootorist. Kui jõudsime Raadi angaari ja mõtisklesime, kuidas näidata üht tulevikuhõngulist tühermaad või prügimäge, nii et see oleks ühtlasi soblik ja liigendatud mängupind, tekkis tunne tuua mängu just romud. Võtsin ühendust lähima romulaga, et mõned vrakid siia tarida. Siin on ka hulk jäätmejaamadest pärit nodi: silindrid, torud, filtrid, juhtmed. Need moodustavadki meie tegelaste tulevikukodu. Mine tea, vahest on see ka meie tulevik.

See, et lavastustele pääsevad ka erivajadustega inimesed, võiks olla kõigi teatrite automaatne ja tavaline suhtumine. Alati.

Juhanson: Siin võib tekkida küsimus: „Vanem Edda”– mis romud, mis tulevik? Tegemist peaks olema ju minevikuga. Kui ma hakkasin kujutlema keskkonda, kuhu tegevus paigutada, siis – see ei ole illustratsioon loole, see on interpretatsioon. Sain aru, et pole olulist vahet, kas tegemist on kujutlusliku mineviku või tulevikuga. Sellest tekkiski lavastuse raam, kus punt inimesi satub virtuaalmängu ja see mäng on „Vanema Edda” ainetel.

See ei ole esimene lavastus, mille koos teete, vaid nelja aasta jooksul juba viies. Mis paneb teie koosluse tööle?

Juhanson: Lavastasin Rakveres „Jane Eyre’i”, minu eelmine lavastuskunstnik oli lahkunud, kahjuks otseses mõttes. Uurisin internetist lavastuskunstnike töid. Arvasin, et Sander võiks olla see tüüp, kellega mu mõtted sobivad. Saime kokku, rääkisime ja tundus, nagu oleksin teda teadnud terve elu.

Põldsaar: Ühine sõnavara ja arusaam, mis tekib, on päris mõnus. Hiljuti oli meil ühine õhin ägedatest tehnikavidinatest. Kui kusagil elekter helendab või toru väreleb, satume vaimustusse. Meile meeldivad ka gootidisko- ja vampiirikostüümid.
Lavastaja Jaanika Juhanson ja kunstnik Sander Põldsaar ei pea paljuks lavakujunduse keskel koosolekut pidada.

Juhanson: See on ühine maitse ja ühised rõõmuhetked. Kui Sander saadab pildi romulast, siis mõtlen: oh kui äge!

Üks etendus on viipekeelse tõlkega ja etendusele pääseb ka ratastooliga.

Juhanson: Kahjuks ei õnnestunud meil võimaldada kirjeldustõlget. Küll aga teeme pimedatele huvilistele enne etendust nii lavaruumi kui ka tegelastega tutvumise. Viipekeele tõlgid paigutame 9. juuli etenduse ajal lavakujunduse keskele liikuma. Kultuur peaks olema kõigile kättesaadav. See võiks olla alati kõigi teatrite automaatne ja tavaline suhtumine. Tasub mõelda: kui oleksin ise ühes või teises situatsioonis, siis kuidas ma pakutavast osa saaksin?

Nornide mängud” pole sel suvel ainus lavastus, mis on keskmesse võtnud naiste vaatepunkti. Neid on veel: näiteks „Vannutatud neitsid” ja „Kõrb- oja perenaine”. On see hoovus?

Juhanson: Ma loodan, et sellised valikud ütlevad midagi kultuuri oluliste allhoovuste ja ühiskonna reaktsioonide kohta. Aga naisteemaga on seesama asi nagu erivajadustega inimeste puhul: see ei peaks olema eriline. See peaks olema tavaline asi, mis ei ole uudis. Oleme harjunud, et on nii palju meestekeskseid lavastusi. Ma ei aja eraldi naisasja. Jõuline naine on normaalne nähtus. See ongi see, kuidas ma elu näen.
„Nornide mängud” on lavastus, mis muudab Raadi lennukiangaari katastroofijärgseks tulevikumaailmaks.
„Nornide mängud”

Teatris Must Kast

Lavastaja: Jaanika Juhanson

Lavastuskunstnik: Sander Põldsaar

Mängivad: Kaija M. Kalvet, Jaanika Tammaru, Birgit Landberg, Laura Niils, Liina Leinberg, Fatme Helge Leevald, Kaarel Targo

Esietendus 3. juulil Tartus Raadi lennukian-gaaris, 9. juuli etendus on viipekeelse tõlkega.