„Vanem Edda” mütoloogilised kangelaslaulud Tartus Raadi lennukiangaaris
3. juulil avaneb Tartus Raadi lennukiangaaris esimest korda maailm, mis põhineb mütoloogiliste ja kangelaslaulude kogumiku „Vanem Edda” lugudel. Angaari loodud keskkonda kuulub muu hulgas üksjagu autoromusid. Intervjuu ajaks on lavastaja Jaanika Juhanson ja kunstnik Sander Põldsaar koha sisse võtnud ühes neist. „Nornide mängud” on suurtest ja eepilistest tunnetest rääkiv lavastus, mille keskmes on kolm väga erinevat naist, kes satuvad äärmuslikesse tunnetesse nii armastuses, vihkamises, reetmises ja sõpruses kui ka surmas.
Jaanika Juhanson, „Nornide mängude” idee on sinuga vist väga kaua kaasas käinud?
Juhanson: See on ilmselt tõesti minu esimene tõsiseltvõetav lavastusidee. Oli 2003. aasta suvi, kui olin sisse saanud Viljandi kultuuriakadeemia kuuendasse lendu. Tundsin siis esimest korda, et võin lavastustele mõtlema hakata, et see ei ole enam kauge unistus. Tegin „Vanemale Eddale” dramatiseeringu, mida olen sellest ajast alates mitu korda ümber kirjutanud. Nüüdseks on sellest saanud uus tekst, mis on kirjutatud just neile näitlejatele, kes on praegu laval ja kes on minu endised üliõpilased. Nii et see on minu esimene näidend.
Te istute sõna otseses mõttes oma lavakujunduse sees. Kuidas said need romud lavakujunduse osaks?
Juhanson: Muide, sellel autol siin ei ole isegi rattaid all.
Põldsaar: Ega poolt salongi, rääkimata mootorist. Kui jõudsime Raadi angaari ja mõtisklesime, kuidas näidata üht tulevikuhõngulist tühermaad või prügimäge, nii et see oleks ühtlasi soblik ja liigendatud mängupind, tekkis tunne tuua mängu just romud. Võtsin ühendust lähima romulaga, et mõned vrakid siia tarida. Siin on ka hulk jäätmejaamadest pärit nodi: silindrid, torud, filtrid, juhtmed. Need moodustavadki meie tegelaste tulevikukodu. Mine tea, vahest on see ka meie tulevik.
Juhanson: Siin võib tekkida küsimus: „Vanem Edda”– mis romud, mis tulevik? Tegemist peaks olema ju minevikuga. Kui ma hakkasin kujutlema keskkonda, kuhu tegevus paigutada, siis – see ei ole illustratsioon loole, see on interpretatsioon. Sain aru, et pole olulist vahet, kas tegemist on kujutlusliku mineviku või tulevikuga. Sellest tekkiski lavastuse raam, kus punt inimesi satub virtuaalmängu ja see mäng on „Vanema Edda” ainetel.
See ei ole esimene lavastus, mille koos teete, vaid nelja aasta jooksul juba viies. Mis paneb teie koosluse tööle?
Juhanson: Lavastasin Rakveres „Jane Eyre’i”, minu eelmine lavastuskunstnik oli lahkunud, kahjuks otseses mõttes. Uurisin internetist lavastuskunstnike töid. Arvasin, et Sander võiks olla see tüüp, kellega mu mõtted sobivad. Saime kokku, rääkisime ja tundus, nagu oleksin teda teadnud terve elu.
Juhanson: See on ühine maitse ja ühised rõõmuhetked. Kui Sander saadab pildi romulast, siis mõtlen: oh kui äge!
Üks etendus on viipekeelse tõlkega ja etendusele pääseb ka ratastooliga.
Juhanson: Kahjuks ei õnnestunud meil võimaldada kirjeldustõlget. Küll aga teeme pimedatele huvilistele enne etendust nii lavaruumi kui ka tegelastega tutvumise. Viipekeele tõlgid paigutame 9. juuli etenduse ajal lavakujunduse keskele liikuma. Kultuur peaks olema kõigile kättesaadav. See võiks olla alati kõigi teatrite automaatne ja tavaline suhtumine. Tasub mõelda: kui oleksin ise ühes või teises situatsioonis, siis kuidas ma pakutavast osa saaksin?
„Nornide mängud” pole sel suvel ainus lavastus, mis on keskmesse võtnud naiste vaatepunkti. Neid on veel: näiteks „Vannutatud neitsid” ja „Kõrb- oja perenaine”. On see hoovus?
