Poolt ja vastu: kas diktaatoritega tohib läbi rääkida?
Pahanduste korral pole esmatähtis, kas vastaspoole esindaja on diktaator, demokraat või vasakukäeline. Tuleb lähtuda tõsiasjast, et iga riigijuhi taga seisab rahvas, isegi juhul kui juhil pole rahva enamuse toetust. Kui läbirääkimised aitavad säästa diktaatori riigi elanikke ja maailma inimesi üldisemalt suurematest kannatustest ja lõpetada vägivalda, tuleb läbirääkimisi pidada.
Lähimineviku kõige eredamad hoiatavad näited on kindlasti Iraagi sõda, kus Saddam Husseiniga ei räägitud läbi ja alustati väljamõeldud põhjusel vägivallategevust, ning Liibüa diktaatori Gaddafi kukutamine. Tulemuseks on mõõtmatu õnnetus, ainuüksi 2014. aastal vähemalt 100 000 inimese (neist vähemalt kolmandik tsiviilelanikud) hukkumine Süüria, Iraagi, Jeemeni, Liibüa ja Gaza sektori konfliktikolletes ning loendamatud pagulaste massid, mis liiguvad turvalisemasse keskkonda.
Afganistanis ei räägitud läbi Talibaniga, kulutati röögatu ressurss sõjapidamisele, tõmmati väed võiduta välja ja hakati viimaks Talibaniga ikkagi läbi rääkima. Nüüd kuuleme värskeid uudiseid sellest, et Afganistani valitsus keeldub jälle Talibaniga läbirääkimiste laua taha istumast ja pole vaja erilisi ennustajavõimeid, et näha ette kannatuste jätkumist ka kõnealuses piirkonnas. Meil kõigil on eiramatu ühisosa: oleme inimesed, inimkond – seda ennekõike.
Eriti taunitavad on need juhul, kui diktaatorid tunnistavad veel üksnes relvajõudu ja demokraatlikud riigid on samal ajal välja töötanud nende survestamise ühistaktika.
Kui rääkida konkreetselt Yana Toomi hiljutisest lembimisest Süüria diktaatoriga, siis oleks sel õigustus, kui tal oleksid Euroopa institutsioonidelt mingidki volitused survet avaldada. Kuid praegu on sel õigustus eelkõige Putini poliitika päästmise vaatenurgast. Mingi fact finding mission’i legend on jultunud häma. Kiita seda, kui puhas oli veriste kätega diktaatori linn! Eravisiidi käigus diktaatoritega ühispiltidele tikkumine kõneleb totaalsest häbikaotusest. Toomi visiit lisab tema poliitilise profiilile ainult värvi, tast on saanud terroristlike režiimide eestkõneleja. Algus sai tehtud tuhandeid ohvreid põhjustanud Luganski-Dnepropetrovski režiimide suuvoodriks hakkamisega. Bashshār al-Asadi režiimi ohvrite arv küündib miljonitesse.
Ühtlasi sõltub püstitatud küsimuse vastus sellest, kui ohtlik on teine osapool ja mida on läbirääkimistega võimalik saavutada. Kui terrorist on tuumapommiga diktaator nagu Stalin või esimees Mao, siis pole valikuid just palju. Seega, kui tulemus on maailmarahu hoidmine või inimelude säästmine, siis on sedalaadi läbirääkimised alandavad, kuid nn utilitaarsest vaatenurgast õigustatud.
