„Minu puhkus lõppes, ma saabusin kella seitsmeks Ankarasse ja kella üheksa paiku ühtäkki hakkasin kuulma F-16-te [hävituslennukite] hääli. Sain aru, et need on F-16-d, kuid ei teadnud, mis parajasti toimub. Siis tegin teleri lahti ja nägin, et Bosporuse sild on suletud, ja pidasin seda terroriohuks. Veetsin selle öö, vaadates vaheldumisi aknast välja ja telerit. See oli uskumatu, traumaatiline kogemus!”

Kuidas te sellist pilti kommenteeriksite? (Näitan CNN-ist pärit fotot arreteeritud väidetavatest riigipöörajatest, kellest enamiku näod on verised või ninaluu murtud – P. S.)

(Suursaadik küünitab end lähemale, et ajakirjaniku arvutist pilti näha – P. S.) Muidugi on see õudne pilt. Need olid meie juhtivad kindralid. Neist peeti eelmise nädalani lugu. Relvajõud on Türgis üks usaldatumaid organisatsioone.

Suuremal osal neist on nina, nägu või kõrvad verised. Kuidas te seda kommenteeriksite?


Kuidas ma saaksin kommenteerida inimesi, kes pommitasid omaenda rahvast? Kuidas ma saaksin kommenteerida neid, kes pommitasid kogu maa ajaloos esimest korda omaenda maa parlamenti? Kes pommitasid miljonite pilkude all pealinna?

Olgu, samast allikast on pärit üks teine pilt, te olete seda ilmselt näinud. (Pildil on aluspesu väele kistud väidetavad riigipöörajad, kes istuvad mitmekümnekesi koos, käed selja taga – P. S.)

Ei, ma pole neid varem näinud, kuid neid pilte pole ka kuigi kerge vaadata. Ma vaatasin ka televiisorit, kus oli näha 19–20-aastaseid ajateenijaid, noori poisse, kes kartsid oma elu pärast – ka seda polnud kerge vaadata. Ma ei saa seda muidugi kuidagi heaks kiita. Kuid meeleolu on Türgis väga emotsionaalne. Tänase päeva seisuga on teadaolevalt 246 inimest kaotanud elu ja 1500 on saanud haavata. Teistel lehekülgedel on teistsuguseid pilte: [riigipöörajate] tankid sõidavad inimestele otsa, helikopterid kasutavad relvi omaenda inimeste vastu.

Kuidas suursaadik põhjendab kodumaal toimuvat kompromissitut jahti riigipöörajatele, loe homsest Eesti Päevalehest.