Juhtkiri: see olümpia tuleb dopingupuhtam
Eelüleandmise põhjal soovis Venemaa Rio de Janeirosse saata üle 370 sportlase. Eesti Antidopingu nõukogu liige Kristjan Port ennustab, et olümpiale jõuab ehk oma puhtust suudab tõestada neist sadakond. Selline harvendamine suurendab märgatavalt tõenäosust, et paremusjärjestus, mis pärast võistlust välja kuulutatakse, selliseks ka jääb.
ROK-i leebe otsuse lisaväärtus on, et see jätab Vene spordijuhtidele vähem ettekäändeid vinguda puhaste sportlaste kollektiivse vastutusega karistamise ja Venemaa kiusamise pärast. Tegelikult ei olegi sammud Venemaa dopinguprobleemi olümpialt kõrvalejätmiseks nii enneolematud, kui esimese hooga tundub. Venemaa ei ole ainus riik, kelle mõne ala esindajad pea kogu koosseisus olümpiast eemale peavad jääma. Juba möödunud novembris otsustas rahvusvaheline tõsteliit olümpiast eemale jätta terve Bulgaaria koondise, praegu võib sama saatus peale Venemaa ähvardada ka Valgevene ja Kasahstani tõstmiskoondist. Kergejõustikus on peale Venemaa erilise tähelepanu all olnud Keenia, aga see riik pingutas oma olümpiaatleetide dopingupuhtuse tõestamise nimel Venemaast rohkem ja saab nad siiski Rio de Janeirosse saata.
Ja kui soovite näidet, kus mõne riigi olümpiakoondis tervikuna olümpiast eemale jäeti, siis seegi on olemas: Lõuna-Aafrika Vabariik apartheidi režiimi ajal. Ajavahemikus 1964–1988, kuhu mahtus kaheksa suveolümpiat, ei pääsenud selle riigi sportlased olümpiale olenemata sellest, mida nad isiklikult apartheidist arvasid. Seega ei oleks ka Venemaa täieliku eemaldamise otsus olnud olümpiaajaloos enneolematu.
Eeldatavalt puhaste Vene kergejõustikustaaride, näiteks Jelena Issinbajeva olümpiast eemalejäämisest on kahju. Aga kahju on ka sellest, et Issinbajeva ja paljud teised venemaalased ei mõista, et nad on eelkõige omaenese riigi, mitte mingisuguse Venemaa-vastase vandenõu ohvrid. Samamoodi nagu kunagi olid kõik Lõuna-Aafrika tippsportlased pikka aega oma kodumaa poliitilise režiimi, mitte väliste jõudude ohvrid.
