Linnaelu müstika ja saladused
Elame huvitaval ajal, seltsimehed! Kõikvõimalikud kohad on turvakaameraid täis topitud, kogu aeg peab arvestama, et iga su liigutust jälgivad salasilmad. Minu austet Tartu naabrid paigaldasid üldises jälgimishulluses samuti kaks kaamerat, millest üks on suunatud minu välisuksele, teine minu kuuriboksidele.
Nüüdsest käitun kaamerast möödudes iga kord nagu väimees vene tšastuškas: мимо тёщиного дома я без шуток не хожу… Võimalik, et Youtube’is levivad klipid minu möödaminnes tehtud siivututest naljadest.
Maal elame seevastu mõnusat kaameravaba elu. Võimalik, et ka taimedel on oma juurestikupõhine internet, aga kuna meil puudub nende süsteemidele juurdepääs, siis vaadaku terviseks!
Turvakaameratest on kohustus kodanikke teavitada, aga igasugustest muudest asjadest ilmselt mitte. Lollidele maakatele, kes oma mullase nina Tallinnasse pistavad, tuleb enne teha eraldi koolitus, sest ega linnavalitsus teavituste paigaldamisega vaeva näe.
Juuni keskpaigas tuli mul, lollil maakal, casting’u pärast pealinna väisata. Toimumiskoht asus kusagil Telliskivi tänava kandis. Astun bussijaamas maha ja suundun trammipeatusse ühiskondlikku transpordivahendit ootama. Mida ei tule, on number kaks. Uurin pingsal pilgul läbi kõik peatuses paiknevad postid – tulemusteta. Kusagil pole poolt sõnagi mingitest muudatustest! Helistan Tallinna sõbrannale, et mida värki. „Ahjaa,” vastab tema, „Kopli poole ei käi enam ammuilma ükski tramm, sest nad teevad seal uusi rööpaid või midagi.”
Tõesti, kuidas ei hoia üks eestimaalane end pidevalt kursis sellega, mis Tallinnas toimub!? Mul on muudki teha kui jälgida pealinna ühistranspordiliiklust. Õnneks mingid vanad valemid veel toimivad, trollid liiguvad ja seega jäin ma proovivõttele ainult õige pisut hiljaks. Kuuldavasti tabavat üllatusmomendid ka kohalikke. Üks Kalamajas elutsev tuttav avastas ühel hommikul hämmeldusega, et tema kodutänav on üleöö muutunud vastupidi ühesuunaliseks. Saite aru, enne oli ühtpidi, nüüd järsku teistpidi! Hea veel, et trahvi ei tehtud. Tartus pannakse juba nädal enne iga-aastast rattarallit postkastidesse raamatusuurused teavitused, kus on puust ja punaseks kirjas, mis tänavad mis kellast n-ö lukku lähevad.
Ja nüüd tuleb mängu müstika! Andsime Telliskivi loomelinnaku Vabal Laval etendusi, elasime koos kaasaga Laagris minu sugulase pool, kaks korda päevas sõitsime Elroni rongidega Balti jaama ja tagasi. Kolm päeva saime pangakaardiga maksta, neljandal päeval väitsid klienditeenindajad, et see asi ei saa kuidagi võimalik olla.
„Ma olen siin kolm aastat töötanud ja kunagi pole siin pangakaardiga maksta saanud!”
Ainuke järeldus on, et mul ja mu kaasal oli kolm päeva kestnud kollektiivne hallutsinatsioon. Aga piletid olid millegipärast rahakoti vahel olemas. Miks ei võiks Balti jaamas perrooni juures olla vastavasisuline tahvel: „Elroni elektrirongides saab maksta ainult sularahas!” Kui palju see ikka maksma läheks? Miks peaks üks loll maakas end veel lollimana tundma?
Eeldatakse, et igal õigel eestlasel on internett kogu aeg sabapidi peos, kellel veel pole, seda tuleb survestada, kuni nutab ja soetab. Ei nuta ega soeta! Paraku pole ma ainus jonnijuurikas. Kuni interneti olemasolu pole riiklikult kohustuslikuks tehtud, peab inimesel säilima võimalus suhelda institutsioonidega ka paberkandjal ning võimalus saada teavet ka viitadelt ja teabetahvlitelt.
Juulis Andrus Kivirähk puhkab. Teda asendab iga nädal eri autor.
