Kui maailm kukub kokku
Räägime esialgu autorist. Pärast Kenti ülikooli lõpetamist töötas Elizabeth Buchan kõigepealt viisteist aastat Penguini kirjastuses kaanetekstide kirjutajana, kuni ta 1989. aastal alustas Random House’is karjääri ilukirjanduse toimetajana. Kuigi kaua ta sel unistuste kohal ei töötanud, sest lahkus pärast oma kolmanda romaani „Consider the Lily” ilmumist. Seda 1993. aastal ilmunud romaani saatis suur edu. See pälvis 1994. aastal parima romantilise romaani auhinna, misjärel sai Buchanist vabakutseline kirjanik. Romantiliste romaanide lainel on ta ka jätkanud ja kirjaniku rahvusvaheline tuntus on aina suurenenud. Buchani kodukirjastus on ikka Penguin Group.
„Naise kättemaks”, mille ingliskeelne pealkiri on otsetõlkes „Keskealise naise kättemaks”, jutustab loo Rose Lloydist. Rose on neljakümne seitsme aastane õnnelikus abielus naine. Ta on üles kasvatanud poja ja tütre, kes on korralikult ülikoolis nagu vaja, ning töötab parasjagu tähtsa ajalehe raamatutoimetajana. Tal on imearmas kodu, kus kõik on just selline, nagu talle meeldib, ja oma aiake, mille pärast mees teda vahel kergelt tögab. Samuti sujub kahekümne viie aasta pikkune abielu Nathaniga ka kenasti, nii et Rose on üks igavesti õnnelik naine.
Ilukirjandusele sobilikult käib Rose raamatu alguses läbi kõik oma õnneliku elu päikeseküljed ja lugejagi võib temaga koos ainult rõõmustada. Siiski koorub naise minevikust välja kaks veidi varjulisemat hetke – noorpõlve armastus praeguseks eduka reisikirjaniku Hal Thorne’i vastu ja asjaolu, et Nathanile väga ei meeldinud, et naine tööle tahtis minna. „Sul ei ole seda ju vaja,” ütles mees, ent andis viimaks alla ja soovitas teda oma ajalehte. Nii et Rose mitte lihtsalt ei tööta, vaid töötab ka oma abikaasaga samas lehes.
Välk selgest taevast
Ühel päeval, mis on hommikust peale täis imelikke märke ja turtsatusi lähedastelt inimestelt, olgu selleks kass, abikaasa või assistent Minty, lööb sellesse heaolusse sisse välk eikuskilt. Õhtul ütleb Nathan: „Mul on teine.” Ja maailm saab otsa. Nagu lugeja teab, kui asjad juhtuma hakkavad, siis enamasti ikka mitmel rindel korraga. Nii nüüdki. Nathanil on armuke, kes on Rose’i assistent Minty. Uuenduste tähe all koondatakse Rose lehest ja tema koha võtab üle Minty. Tema armas kass sureb. Tütar Poppy, kes pärast ülikooli on reisile läinud, abiellub kusagil Taimaal mitme tuhande kilomeetri kaugusel. Tema emal avastatakse vähk. Kirjanik ei jäta vaese mahajäetud naise elus kivi kivi peale. Kui vihma kallab, siis ikka nii, et on üdini märg.
Õnneks on elul veel üks seaduspärasus – kui kõik on nii halvasti, kui üldse olla saab, saab ju ainult paremaks minna. Nii on see ka Rose’i eluga. Üksteise järel avanevad lugeja ees peategelase suhted kõrvaltegelastega. Saame teada, mida arvab sellest kõigest tema ema Ianthe ning millises seisus on parasjagu tema laste Sami ja Poppy elud – omad väikesed kriisid on neilgi. Samuti avaneb Rose’i suhe oma aiakese ja kassiga. Mängu astuvad tema noorpõlvesõbrannad Vee ja Mazarine, kelle ülesanne on lohutada ja optimismi süstida. Kusjuures Mazarine avastas pärast abikaasa surma oma päranduse seast luksusbordelli ühes Pariisi ajaloolises palees. Kohe kahju, et lugejale selles asutuses väikest ekskursiooni ei võimaldata. Ja armastusromaan ei oleks õige armastusromaan, kui pärast mineviku põhjalikku ülekaalumist ei astuks taas lavale kunagine armastatu, nüüdne üliedukas kirjanik ja õlipuuistanduse omanik Hal.
