Värskes Akadeemias

Kaarel Piirimäe analüüsib iseseisvuse taastamise teel oleva Eesti välispoliitika algust 1990. aasta aprillist kuni 1991. aasta augustini ehk välismaailmalt toetuse otsimist oma iseseisvuspüüdlustele. Peaeesmärgiks on selgitada, kui edukas oli Eesti diplomaatia välismaa toetuse saavutamisel. Eesti ja teiste Balti riikide iseseisva välispoliitika kujunemine oli osaks regionaalsest, üleeuroopalisest ja isegi üleilmsest arengust. ENSV välissuhtluse elavnemine ja seejärel Edgar Savisaare valitsuse protodiplomaatia said algtõuke Nõukoguliku riikliku ja ühiskondliku süsteemi ümberkujundamisest Mihhail Gorbatšovi algatatud perestroika piires. See oli aga ühtaegu märgiks Nõukogude Liidu, Ida- ja Kesk-Euroopa ning laiemalt üleilmsest ärapöördumisest kommunismist, mille üks tulemus oli külma sõja ideoloogilise ja sõjalis-strateegilise vastasseisu lõpetamine. Eesti välispoliitika tekkele aitas ühtlasi kaasa föderaalriikide kriis ja lagunemine, mis puudutas loomulikult Nõukogude Liitu, kuid ka Tšehhoslovakkiat ja Jugoslaaviat. Ent just siin oli Gorbatšovi vastupanu kõige põikpäisem. Ta oli algatanud nõukoguliku ühiskonnamudeli reformimise, oli huvitatud külma sõja lõpust, leppis idabloki täieliku kokkuvarisemisega, kuid oli otsustavalt vastu NSV Liidu lagunemisele. Gorbatšovi vastupanu süvendas föderatsiooni kriisi ja teravdas seeläbi ka nn Balti kriisi rahvusvahelises poliitikas. Ühtlasi lükkas Nõukogude keskvõim seega edasi Eesti naasmise rahvusvahelisele areenile ning Eesti täieõiguslikku osavõttu rahvusvahelisest suhtlusest. Enamgi veel: sündmuste üldise arengu ja määramatuse olukorras ei olnud „Balti kriisi“ soodne lahendus sugugi kindel, kuigi aeg näis üha enam töötavat Eesti, Läti ja Leedu kasuks. Niisuguses laiemas ajaloolises kontekstis analüüsib autor Edgar Savisaare valitsuse välispoliitika peamist telge — osalemist CSCE-protsessis. 1990. aasta kevadel nägi Savisaar koos oma meeskonnaga CSCEs võimalust haakida Eesti, Läti ja Leedu tulevik külma sõja sümboolse lõpetamise ja Saksamaa ning kogu Euroopa taasühendamise külge. 1991. aasta kevadeks oli CSCE osa aga tunduvalt vähenenud ning selles nähti peamiselt Tallinna-Moskva dialoogi võimendavat „rahvusvahelist keskjaama“.

Taagepera ja ERSP

1988. aasta detsembri lõpus kohtus California Ülikooli politoloogiaprofessor Rein Taagepera Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) liikmetega. Siis oli Eesti taasiseseisvumiseni jäänud veidi üle kahe ja poole aasta, aga esialgu rääkis maailm meist veel kui Nõukogude Liidust. Eelmise numbris alanud tulises diskussioonis arutletakse nüüd poliitiliste jõudude asetuse üle Eestis, vaadeldakse USA hoiakuid Baltimaades toimuva suhtes, juttu tuleb eesti kommunistidest, eestlaste segunemisest teiste eestimaalastega, sallivusest rahvuste vahel, Lätist ja Leedust kui edasijõudnumatest iseseisvuse poole püüdlejatest, liidulepingust kahjulikkusest NSV Liiduga ning ka ERSP radikaalsusest. Viimase kohta ütleb autor nii: „ … see on tihti niisugune [---] rütm, et radikaalid toovad reformimõtted või uuendused esimesena välja, [ja] saavad selle eest peksa. Siis, kui see mõte muutub harjunumaks, võtab mõni teine selle ka omaks ja lõpuks see idee jõuab mõne keskrühmani, kes selle läbi viib ja saab selle teostamise eest krediidi. Kogusummas on nii, et radikaalid, kes selle alustasid, saavad peksa ning keskmised rühmitused saavad krediidi. See on väga ebaõiglane ning kordub maailmas aina ja aina!“

Oidipus ja Sfinks

Jüri Lipping asetab oma essees korraga luubi alla Oidipuse ja Sfinksi. Talle tundub, et Oidipuse loos on liiga vähe tähelepanu pööratud Freudi „lemmiktegelase“ kokkusaamisele Sfinksiga. Sellest mahamagatud vaatepunktist lähtudes ei määratle Oidipuse olemust mitte parritsiid ja intsest — need kaks sammast, millele Sigmund Freud rajab oma kurikuulsa kompleksi —, vaid üks isevärki randevuu ehk kohtumine tundmatuga mäekurus. Kui Lääne kultuuriruumis on üldse põhjust rääkida oidipaalsest kompleksist, siis see kompleks johtub nimelt Sfinksi mõistatuse vääritimõistmisest, selle allasurumisest, mahasalgamisest või väljatõrjumisest. Ainult selle äratundmise kaudu saab võimalikuks näha Sfinksis korraga mõistetegelast, kes kontseptuaalses plaanis kehastab mitteteadvuse ideed, ning elusolendit, keda võib õigusega pidada esimeseks filosoofiks või vähemalt esimese filosoofilise mõttevahetus algatajaks. Just Sfinks oli see, kes võimaldas Oidipusel saada iseendaks, muutis Oidipuse ja nõnda ka inimese kui sellise iseenese ülimaks probleemiks. Ja nüüd me elamegi lõpmatu küsimuse tõmbeväljas, tõe krüptilise naasmise tagantkihutuses, ning seda inimliku olukorra sõlmitust tuleb meil taluda oma eksistentsi paratamatu tingimusena. Nõnda vaadates võib küll öelda, et meie võimuses on asju üksnes ümber sõnastada, ümber vääristada, ümber sfinksida. Sest kuidas teisiti saada selleks, mis ollakse, kui mitte korjates kokku ja ühendades ühte kõik, mis on inimeses katkelist, mõistatuslikku ja jubedalt juhuslikku?

Lastepornost ja laste seksuaalsest väärkohtlemisest

2014. aastal algatati Saksa tõusvad poliitikatähe Sebastian Edathy suhtes kriminaaluurimine lastepornograafia omamise paragrahvi alusel. Selgus, et politsei oli Saksa parlamendiliikme salaelu avastanud rahvusvahelises koostöös, jälitades lasteporno levitamisega tegelevat maffiat. Saksa ühiskonda tabas väga tõsine šokk. Sellistest juhtumitest ajendatuna küsib Mari Järvelaid, kuivõrd on lastepornograafia vaatamine ja laste seksuaalne väärkohtlemine omavahel seotud. Pedofiilse häire biopsühhosotsiaalse mudeli alusel võib teha küll järeldusi,

kuid selget ja ühest teadmistepõhist pilti pedofiilia tekkemehhanismist seni veel pole. Aga samas on psühhiaatritel pikaajaline kogemus, et inimesest, kes on lapsena seksuaalkuriteo ohvriks langenud, võib täiskasvanuna tunduvalt sagedamini saada laste seksuaalne kuritarvitaja kui mitteahistatud lapsest, ja seejuures tõenäoliselt just sel moel, nagu teda ennastki kuritarvitati. Ka esineb pedofiilia ohvriks langenud laste hulgas hilisemas elus tunduvalt rohkem püsivaid vaimse tervise häireid. Euroopa avalikkuse huviorbiiti kerkis pedofiilia kui kuritegu alles 1970. aastatel, mil heaoluühiskondades hakati selles nägema ohtu laste turvalisusele. Mida kergemaks muutus lastepornograafia paljundamine ja levitamine, seda suuremat ärihuvi on see valdkond pälvinud. Pedofiilselt käituvaid isikuid saab liigitada kolme rühma: 1) fikseerunud ehk tõelised pedofiilid, 2) regresseerunud pedofiilid ehk intsestuaalsed isatüübid ja 3) sotsiopaatilist tüüpi pedofiilid. Järgmises numbris peatub autor pikemalt neurobioloogilistel tahkudel.

1941. aasta juuli Tartus

1941. aasta juuli keskel jäi Teise maailmasõja rinne esimest korda Emajõe kallastele pikemalt seisma. Kahe vaenupoole vahel algas halastamatu suurtükiduell, mille tulemusena said kannatada eelkõige Tartu tsiviilehitised. 5217 hoonest hävis enam kui kaheksandik, kasulik elamispind kuuendiku võrra. Karl Pärna kirjeldab 1942. aastal kirja pandud ülestähendustes üksikasjalikult ühe Tartu kirdepoolmiku kahjustuste ulatust ehitiste tüüpide kaupa, grupeerides põlenud alad kahte erivöötmesse: 1) Emajõe-äärne lammilinn linnasüdame, Uue, Paju ja Anne tänava ümbrusega, ja 2) pervelinn kasarmla, Peetrilinna, Tallinna tn ümbrusega, Raadi ja Jaama mõisaga.

Militaarrütmis mürtsub ka Toomas Kiho värsisamm, Jüri Talveti tõlgitud Laura Garavaglia luulest õhkub eksistentsiaalset nördimust.

Arvustuste osas sirvib Olavi Pesti Tõnu Talvi raamatut Tartu Ülikooli Kuusnõmme bioloogiajaamast.

Loodusetnograafilisi pilte on joonistanud Janika Turu.

Järjejutuna ilmub Galileo Galilei (1564–1642) viimane, 1638. aastal ilmunud teos Arutlusi ja matemaatilisi tõestuskäike kahe uue teadusharu vallast, mehaanika ja väiksemate liikumiste alalt (tlk Mailis Põld), milles Itaalia füüsik, astronoom ja filosoof võtab kokku oma senised füüsikaalased uuringud. Dialoogi vormis üles ehitatud raamatus käsitleb Galilei tänapäeva mõistes materjaliteadust ja kinemaatikat, mis ongi kaks pealkirjas nimetatud uut teadusharu. Ta sõnastab inertsiseaduse ja vaba langemise seadused, paneb aluse mehaanikale, võtab kokku oma pendli- ja kaldpinnauuringud, arutleb lõpmatuse üle, käsitleb materjalide vastupidavust ja selle põhjusi ning ühtlast ja kiirenevat liikumist, ennetades Stephen Hawkingi sõnul sellega Isaac Newtoni liikumisseadusi. Tegu on hilisemat teadust enim mõjutanud Galilei teosega, mis lõhkus seni kehtinud Aristotelese maailmakäsituse.

NB! Kõiki ajakirja numbreid saab tasuta (v.a viimased 12) lugeda Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivist DIGAR