Kui peaministri turismireis osutub skandaaliks
Kujuteldavas uudises oli peaministri ja tema kaaskonna sõidu eesmärk kõrgetasemeline kohtumine ja Eesti infotehnoloogia tutvustamine, et saada Eestisse investeeringuid. Peaministri ja tema delegatsiooni liikmed sõidutas USA-sse lennukompanii. Inimesed toimetati lennujaamast hotelli, kuhu nad reisi ajaks majutati. Kõik nad sõid iga päev hommiku-, lõuna- ja õhtusööki. Peale selle käisid nad MoMas, kus avati Eesti kaasaegse kunsti püsiekspositsioon.
Palun proovige nüüd eesmärki kahjustamata lahutada sõidu üksikasju, nii et miski enam turismi ei puudutaks. Jah, peaminister ja tema kaaskond olid tööreisil viibivad (äri)turistid. Meie poliitikud, äritegelased, koorilauljad, puhkajad jt on välismaal viibides kõik võrdselt turistid. Eesti Panga andmeil jätsid Eesti inimesed eelmisel aastal oma välisreisidel teistesse riikidesse 0,8 miljardit eurot.
Paljudes riikides seda kõike mõistetakse. Arvestades Eesti tegelikult suurt turismipotentsiaali peaks ka meil võõrustamissektorile rohkem tähelepanu pöörama.
Pole tõesti töö?
Kas termini „turism” ühekülgselt mõistmises – sest see ei hõlma sõna „töö” – peitub põhjus, miks turismi esindajaid kaasatakse suhteliselt harva majandusedu otsimise töörühmadesse, turismist ei räägita visioonikonverentsidel ega nähta selles strateegilist valdkonda? Kellegi otsa pole süüdistavalt vaadata, oma valdkonnas aastaid olnuna oleme muutunud lähipimedaks ja eeldame, et kõik saavad ju niigi aru.
Kõik Eestit külastavad turistid tõid pelgalt 2015. aastal Eestisse 1,7 miljardit eurot lisaraha. See on üle kümnendiku Eesti eelmise aasta ekspordist ja kolmandik teenuste ekspordist. Turism loob võimalusi, et NATO saaks pidada oma konverentsi Eestis või meie esindajad jõuaksid Brüsseli kohtumistele. Turismispetsialistide abita ei liigu Obama ega Putin, Merkel ega Ilves. Ei Tallinn Music Week, PÖFF ega Jazzkaar saaks toimuda ilma turismiinimeste jõupingutusteta. Ja meie kultuur kiratseks, kui poleks võimalust välismaailmaga läbi käia – tänu turismiteenustele.
Niisiis ei peaks Eurovisionile sõitjad või riigivisiitidel osalejad paaniliselt kartma, et kulutavad maksumaksja raha turismile. Muidugi kulutavad, sest teisiti ei saagi. Turism seob üheks väga erinevaid valdkondi majandusest kultuurini, spordist põllumajanduseni ja rahandusest keskkonnani. Turismi kogupanus Eesti SKT-sse on koguni 15,5%, kusjuures Euroopa ja kogu maailma vastav keskmine on alla 10%, vastavalt 9,6% ja 9,8%.
Need igal aastal lisanduvad miljonid ei too käivet mitte ainult hotellidele, reisifirmadele, bussidele ja giididele, vaid toidavad ka restorane, kohvikuid, muuseume, teatreid, festivale, Eesti disainereid ja käsitöölisi, muusikuid, rahvatantsijaid, masseerijaid, turismitalusid, golfiväljakuid, jalgrattalaenutusi ja tervet armaadat transpordiettevõtteid taksodest ja parvlaevadest kuni tervete bussiparkideni ning kaudselt kogu kaubandust. Ja nii lõpmatult edasi.
Sageli annab turism maapiirkondades elavatele inimestele lisasissetulekut, millest nähtub valdkonna olulisus regionaalarengule. Jõudsalt arenev jagamismajandus, mille argument on nii majanduslik mõju kui ka kohaliku elamuse jagamine, toetub suurel määral turistidele. Samuti ei tasu alahinnata ristlusturisti või konverentsituristina Eestist vaimustunud inimesi, kes naasevad aastaid hiljem investoritena. Neid on kindlasti ka sel suvel Eestis käinud turistide hulgas. Kas me suutsime neid inspireerida tagasi tulema? Siia investeerima?
Turistide Eestisse jäetud raha maksab palka ootamatult paljudele Eesti inimestele nii Tallinnas kui ka Kihnus, Ida-Virumaal ja Setumaal. Statistika näitab, et otseselt ja kaudselt saavad Eestis turismimajanduse kaudu tööd 96 000 inimest, kes eelmisel aastal moodustasid 15,3% tööga hõivatutest. Euroopa ja maailma vastavad näitajad on 9,1% ja 9,5%. Teisisõnu puudutab turism meid kõiki.
Tule aju ründama!
Eri riikide majandusel on väga erinev struktuur ja kõiki näitajaid ei saa omavahel otseselt võrrelda, kuid arvude valguses ütleme otse: Eesti on turismimaa. Meie siseturg on imepisike ja majandus sõltub otseselt riigi ekspordivõimest. Turismist tuleb kümnendik eksporti ja selle lisaraha äralangemine oleks hiiglaslik kaotus. Ent selle suurenemine looks uusi võimalusi.
Mida peaks tegema, et valdkonna olulisus leiaks võimukoridorides tegelikku mõistmist? Majutusasutustele käibemaksu lisamine mõistmist ei peegelda. Kuidas saaksime turismivaldkonda rohkem panustada? Kas me üldse tahame olla turismimaa? Alustuseks peame rääkima turismist kui Eesti jaoks elutähtsast majandusharust: kuidas oskuslikumalt lahti keerata välisturistide rahakraane ning seda raha rohkem üle Eesti ja üle eri majandusharude laiali suunata? Siis on turism see, mis ta peaks riigi jaoks olema – meie majanduse salajane koostisosa, mis loob rohkesti eduvõimalusi.
Kui me oskaks kõike seda ka paremini märgata, siis skandaali polekski. Oleks rohkem kasu. Kõigile.
Kutsume arutelule turismisektori elavdamise üle 12. augustil kl 16–17.30 Paide Vallimäel Arvamusfestivali majanduse ja ettevõtluse alal.
