1940. aasta kevadeks oli Eestisse toodud kaugelt üle 25 000 punaväelase.

Seejärel sirutas Stalin käe Soome, Eesti, Läti ja Leedu järele. Nende piiridele vägede koondamine algas juba septembris, kuid esialgu otsiti Kremlis sobivat avangut. Selleks sai Poola allveelaeva Orzeł põgenemine Tallinnast. Kreml tõlgendas seda kui NL-i vastast provokatsiooni ja teravdas suhteid Eestiga. 24. septembril kohtusid Moskvas välisministrid Karl Selter ja Vjatšeslav Molotov, kes nõudis vastastikuse abistamise lepingu sõlmimist. Molotov vürtsitas oma nõudmist ähvardusega kasutada Eesti vastu sõjalist jõudu.

Eesti pole sõjaks valmis

Selter kauples välja lühiajalise pausi, väites, et vajab lepingu sõlmimiseks parlamendi heakskiitu. 25. ja 26. septembril toimus Tallinnas mitu nõupidamist, kus osalesid president, ülemjuhataja, ministrid, samuti riigikogu mõlema koja juhatuse ning välis- ja riigikaitsekomisjoni liikmed. Kõik leidsid üksmeelselt, et Kremli nõudmiste tagasilükkamine tooks kaasa sõja, aga Eesti ei ole selleks valmis ja seetõttu tuleb kokkuleppega soostuda, püüdes lepingutingimusi leevendada. Igaks juhuks viidi siiski idapiiril seisnud väeosad kõrgendatud valmisolekusse ning koostati mobilisatsiooni- ja lahingukäsud.

Samalaadsed lepingud sõlmisid Moskvaga ka Läti ja Leedu. Soomet, kes venitas, Puna-armee ründas.

Tingimisruum osutus ahtaks ja 28. septembri hilisõhtul kirjutati kokkuleppele alla. Lepingu kohaselt kohustusid mõlemad pooled hoiduma teineteise vastu sõlmitud liitudest ja tõotasid osutada teineteisele abi kolmanda riigi kallaletungi korral. Eesti kohustus rentima NL-ile maa-alasid (Saaremaal, Hiiumaal ja Paldiskis) mere- ja lennuväe baaside rajamiseks ning NL sai õiguse tuua baaside kaitseks Eestisse kuni 25 000 punaväelast. Omalt poolt lubas NL müüa Eestile soodustingimustel relvastust. Samalaadsed lepingud sõlmisid Moskvaga ka Läti (5. oktoobril) ja Leedu (10. oktoobril). Soomet, kes püüdis läbirääkimisi venitada, ründas Punaarmee (30. novembril), vallandades Talvesõja.

2.–11. oktoobrini Tallinnas toimunud sõjaväelaste läbirääkimistel täpsustati baaside piire ja lepiti kokku vägede sissetuleku korralduses. 12. oktoobril ilmusid Tallinna reidile NL-i sõjalaevad ja 18.–19. oktoobril sisenes Eestisse Punaarmee 65. erilaskurkorpus, lennuüksused saabusid paar kuud hiljem. 1940. aasta kevadeks oli Eestisse toodud üle 25 000 punaväelase.

Kõik katsed välispoliitiliste vahenditega julgeolekut kindlustada olid ummikusse jooksnud ja Eestil polnud liitlasi, v.a Läti.

Baaside leping piiras oluliselt Eesti suveräänsust, eriti välispoliitilist tegevusvabadust, ja lõi eeldused 1940. aasta suvel Eesti okupeerimiseks. Ent riigi juhtkonnal oli lepingu vältimiseks vähe võimalusi. Kõik katsed kindlustada julgeolek välispoliitiliste vahenditega olid ummikusse jooksnud ja Eestil polnud liitlasi, v.a Läti.

Riigi enda kaitsejõud olid aga pikemaajalise vastupanu osutamiseks liiga nõrgad. Tõsi, ka Punaarmee polnud 1939. aastal kaugeltki sama mis 1944. aastal ja tõenäoliselt suutnuks Eesti mõne kuu vastu pidada. Aga see, kas sõja valimine muutnuks kuidagi Eesti edasist saatust, jääb vastamata küsimuseks…

Äreval aastal avati Kadriorus Tallinna loomaaed

Eestis, nagu enamikus pärast Esimest maailmasõda iseseisvunud riikides, jõuti loomaaia loomiseni alles Teise maailmasõja eelõhtuks, kuigi arutelu selle vajalikkuse üle algas kohe pärast omariikluse väljakuulutamist. Tallinna loomaaed avati 25. augustil 1939.

Loomaaia esimene eksponaat ja vapiloom oli ilvesepoeg Illu, kelle oli paar aastat varem Helsingis maailmameistriks tulnud Eesti laskurliidu võistkond kingitusena kaasa saanud. Kadri­oru pargi serva rajati esialgne väljapanek, et edaspidi leida koht korraliku loomaaia rajamiseks. Pärast Eesti annekteerimist 1940. aastal, kui keelustati seltsid ja liidud, läks loomaaed Tallinna linnavalitsuse alluvusse. Kadrioru nõlvale jäi loomaaed 1983. aastani, kui koliti u 89 ha suurusele alale Veskimetsas.

Allikas: Tallinna loomaaed