Mõtle, kui oleksime näiteks venkudega ühes paadis

Oleksime hirmsa musklimehe ajudega sõber, aitaksime tal maailma asjadest aru saada.

Laupäeval said õuetööd otsa. Kuuri lammutamisest üle jäänud tõrvapapp ja kile põlesid ootamatult kiiresti, autokummid ka. Muruniitja karbussi optiline vektor-adaptervarras läks esimese veerandtunniga kaliibrist nii välja, et ei saanudki naabrimuti aeda puhtaks lasta. Ema peedid ronisid pärast euroliidu köögiviljastandarditega ähvardamist ise mulla seest välja, pesid end ojas puhtaks ja barrikadeerusid keldrisse.

Mõtlesin, et teen siis rattaga nostalgiatiiru. Männipark, vana koolimaja, poe-trepp ja ürgsed pintsliga tehtud matemaatilised grafitid stiilis X ja Y ja I… Mänguväljak oli ka täpselt nagu enne: rohtu kasvanud, roostes torud, kriiksuv kiik. Noorukipõlvest pärit instinktide najal istusin liivakasti servale, näitasin rõdu peal kõõluvale mutile keskmist sõrme, pobisesin paar vandesõna ja kruttisin Walteri lahti. Pssssshhhhh! Kõik oli nagu vanasti.