HOMSES PÄEVALEHES: Liisa Pakosta: peaministri laste õppimise kallal urgitsemine on viga, mis lõikab meile kõigile lõpuks valusalt kätte
Välisminister peab valima presidendiks kandideerimise ja ministrikoha vahel ning peaminister peab selgitama oma lapse koolivalikut. Tegelikult võib iga inimene tööelus sattuda pea- või välisministriga sarnasesse rumalasse, töösuhtes diskrimineerivasse olukorda.
Võrdõigusvoliniku lauale on selliseid kaebusi jõudnud küll. Kas pole ülemus rahul, et töötaja ühtlasi ka last kasvatab, või tõmbab ta nina vingu, kui töötaja tahab kuskile valituks osutuda. Kuna ühtegi head kriisi ei tohi niisama raisku lasta, vaatame, kuidas kaitseb sellistes olukordades tööinimest seadus. Järgmised lood ei ole seotud konkreetsete isikutega. Võimalikud kokkulangevused tegeliku elu sündmustega on juhuslikud.
Esimene lugu räägib Marinast. Marina on väga hea töötaja. Ta teeb oma põhitööd suure usinuse ja korralikkusega. Ta tunneb ühiskonnas toimuva vastu suurt huvi ja tahab Eesti Vabariigi kodanikuna kasutada oma aktiivset valimisõigust. Aktiivne valimisõigus tähendab, et inimesel pole üksnes õigus valimas käia, vaid ka õigus kandideerida ja valituks saada.
Tööandja ei tohi inimest kuidagi halvemini kohelda, kui töötaja tahab saada ametiühingu juhiks, nõukogu liikmeks, direktoriks, olla kohaliku seltsi juht, kandideerida volikokku või isegi presidendiks.
Poliitikutele on meil teistsugused nõudmised. Ent kas pole iga meie kõrval oleva inimese kandideerimisvabaduse piiramine või tema laste õppimise kallal urgitsemine viga, mis lõikab meile kõigile lõpuks valusalt kätte?
Loe pikemalt homsest Eesti Päevalehest.
