Lühifilmi vormis mõtisklus elu väärtustest

Janno Jürgensi uus lühimängufilm räägib noore ja vanema põlvkonna väärtuskonfliktist.

Filmi „Räägitakse, et tomatid armastavad rokkmuusikat” keskmes on eakas Aleksander (Evald Aavik), kes veedab pensionipõlve suures ja uhkes mereäärses majas, toimetades aias koos lapselapsega. Maja asupaik on magus ja seetõttu muutub vana mehe kodu tüliallikaks juba enne seda, kui lastel oleks moraalset ja juriidilist õigust oma pärandile.

Lühifilm on liigutav ja hästi tehtud. Lihtne idee on pakendatud usutavalt, piisava sügavuse ja suurte ülepingutusteta. Meenus tänavusel Cannes’i filmifestivalil nähtud Kleber Mendonça Filho „Aquarius”. See räägib vanemast naisest, keda tahetakse kodust välja ajada, et ehitada luksuslik moodne elumaja vana mereäärse korterikompleksi asemele, kus ta on jäänud ainukeseks elanikuks. Kuid naine keeldub seda müümast – korter pole talle lihtsalt elukoht, vaid kogu tema elu ja mälestused. Ka Jürgensoni lühifilm rõhub uue ja vana konfliktile ning püüab selle kaudu näidata, mis on tegelikult elus oluline ja kuidas osa väärtusi meie kapitalistlikus maailmas kaduma kipuvad.