Grangeri raamatud esindavad briti traditsioonilist krimikirjandust, mille reeglites oleks justkui omavahel kokku lepitud. Tegevus toimub nii-öelda külatanumal, tegelased on lihtsad inimesed, politseinikud, kes juhtumit uurivad võrdõiguslikult paigas ehk mees ja naine ning arukad mõlemad, poliitilisi ja ühiskondlikke probleeme teoses ei lahata, kui, siis sotsiaalseid... Ehk siis hea rahulik lugemine, mis ei pane pingesse ega muretsema selle üle, kuhu maailm liigub.

Jess Campbell ja Ian Carter ning teisedki politseinikud on sümpaatsed, mitte nagu mõnes Skandinaavia krimkas, kus võimuesindajadki võivad olla vastikud ja pattu teha. Kõik persoonid on kas head või halvad, hali tsooni ei eksisteeri.

Britid armastavad nõndanimetatud suletud toa krimkasid a la Agatha Christie ehk siis kõik võimalikud mõrvarid on selgelt piiritletud grupis ning neist tuleb üks välja valida. Seekord kuuluvad seltskonda kirjandusklubi liikmed, keda juhib üks kirjanik. Kõik nad tundsid – üks rohkem, teine vähem – noort neidist, ettekandjat, kes ühel halval päeva jõest elutuna leitakse.

Eks ta üks paras suhtedraama välja kukub. Üks on seotud teisega, teine kolmandaga, kel on luukered sügaval kapis, kel vastu ust nõjatumas. Mõrvatu isa, selgub, on kohalik kurikael, kes vanglast tütre surma puhul välja lastakse ning ta asub omal käel tegutsema. Ent politseinikud on siingi väga sündsad ning summutavad kõik konfliktid eos.

Mõistagi pole mõrvas midagi head, kuid lõppkokkuvõttes suudab Granger luua positiivse, kuigi nukra fooni. Et inimesed on üldiselt head, kuid peavad kannatama üksiku kurja tüübi tõttu.