Siim Kallas on oma erakonna dogmaatikuid ärritanud küll mõne värskema maksuideega, kuid küsimustes, mis puudutavad Reformierakonna hegemoonia põhialuseid, pole ta suud pruukinud. Erakondade riiklik üle rahastamine, kahe tooli seadus ja valimisliitude diskrimineerimine pole tema teemad. Jääb mulje, et pigem tahaks ta midagi teravat öelda praeguse haldusreformi kohta. Kuid see on keeruline, sest kriitika alla jääks koduerakond, pealegi on Kallas kaasvastutav selle eest, et haldusreform viisteist aastat tagasi tegemata jäi.

Kummalisel kombel ei kõnele neil teemadel ka end erakonnaülesena määratlev Marina Kaljurand. Esiteks ei tunne ta end sisepoliitiliste teemade puhul kuigi mugavalt. Teiseks, ja see on ärevam signaal, võib selle soovimatuse taga aimata Kaljuranna lähimate poliittehnoloogide reformierakondlikku tausta. Pigemini mängitakse sellele, kuidas Kaljurannale Reformierakonna sees liiga tehti, aga mitte sellele, mida Reformierakond juba pikemat aega Eesti poliitikaelu korraldamisel valesti teeb.

Kuna enamus võistlejaid ei suuda ega taha erakonnaülese kandidaadi rolli täita, on nad oma kampaaniategijad ja salatoetajad suunanud sellele, et põhjendada kandidaadi erakonnatausta paratamatust ning kuulutada erakonnaülesus müüdiks. Samas aga on erakondliku kuuluvuseta valijameeste osakaal küllaltki suur.

Pole olemas reeglit, mis ütleb, et erakondlik taust teeb presidendi nõrgaks või selle puudumine tugevaks. Kõik sõltub konkreetsest inimesest. Eesti poliitikasse tuli erakonnaülesuse motiiv siis, kui kartellierakondade egoism oli päris suureks paisunud ning selle seos hiiliva stagnatsiooniga oli silmaga näha. Vabaerakond ei tulnud poliitikasse mitte sellepärast, et mõni maailmavaateline nišš oli täitmata (pigem need nišid olid ja on halvasti täidetud!). Tuleku peamine põhjus oli hoopis see, et kogu meie erakondlik süsteem haises kartellikokkuleppe järele.

Sestap on ka loogiline, et asusime kevadel otsima kandidaati, kes kaitseks avatuse, vaba konkurentsi ja osaluskultuuriga seotud väärtusi. „Erakonnaülesus“ kujunes märksõnaks, mis mitte ainult ei kirjelda neid väärtusi, vaid on möödapääsmatu ka ses mõttes, et presidendiks saamiseks vajab ükskõik milline kandidaat hoopis laiemat toetust kui ühe erakonna tugi suudab pakkuda.
Kohtusime Marina Kaljurannaga, Jaak Jõerüüdiga, Indrek Tarandiga ja Allar Jõksiga.

Sai selgeks, et Kaljurand oma säravale karismale vaatamata selle väärtusruumiga kuigi palju ei haaku, aga ülejäänud kandidaadikandidaatidest sai täiendava toetuse IRL-lt vaid Allar Jõks. Muuseas olid aprillis-mais tema toetamisele õige lähedal ka sotsiaaldemokraadid.

Lugeja muidugi ei eksi, arvates, et nüüd tuleb kirjatüki Jõksi toetav osa. Tõesti, Allar Jõksi tegevus õiguskantslerina ning vaated, mida ta hilisemal ajal on avaldanud, klapivad Vabaerakonna algideedega hästi kokku. Samuti peaksid need sobima kohalike valimisliitude esindajaile.

Kartellierakonnad tahtnuks sellised valimisliidud juba viisteist aastat tagasi „ajaloo prügikasti“ saata. Vastu astusid õiguskantsler Jõks, aga ka mitmed põhiseaduse loojad (Jüri Adams, Liia Hänni jt.).
Aspekt, mida alatasa rõhutatakse on välispoliitiline kogemus ja isiklike välissuhete võrgustik. Paraku on põhjust väärtuspõhises välispoliitikas tugevalt kahelda, kui sellega kaasneb suhteline ükskõiksus sisepoliitika toimimise suhtes. Seevastu see kandidaat, kel on sisepoliitikas söakust asuda kohalike kogukondade kaitsele, ei saa ka välispoliitikas meie huve kaitstes nii lihtsalt libastuda.

Kokkuvõtteks. Kandidaat ei pea olema ilmtingimata erakonnaväline, kuid valituks osutumiseks peab ta saama erakonnaülese toetuse. Eesti suurim erakonnaülene probleem on olnud vajadus kartellierakonnad korrale kutsumine. Selle temaatika tuum seostub Allar Jõksiga. Teiste kandidaatide soovimatus nende teemadega haakuda kõneleb jätkuvast panusest piitsa ja prääniku poliitikale, millega eriti Kesk- ja Reformierakond on harjunud.