1919. aastal tahtis Eesti Vabariik olla maailma demokraatlikeim riik, loobudes presidendi ametist ja jättes riigivanema leidmise riigikogu parteidevahelise kokkuleppe taha. Paraku omandas selline kokkulepete otsimine, kuigi demokraatliku parlamentarismi üldiselt normaalne osa, peagi nn lehmakauplemise sildi, lastes põhja mitte ainult riigikogu maine, vaid ka demokraatia üldse. See oli üks põhjuseid, miks rahvas otsustas 1933. aasta rahvahääletusel luua ikkagi valitava riigipea ameti.