Indrek Tarand: ilma ENSV-meeste sobinguta oleks Eestil uus president olemas

Teise valimisvooru lõppedes Estonia kontsertsaalist väljuv Märt Vooglaid ei hoidnud sõnu tagasi, põhjates „munadeta valijamehi“, kelle süü tõttu ei saanud Eesti Vabariik täna uut riigipead. Ma palun Märdilt tema loata tsiteerimise eest vabandust, aga avalikus kohas piisavalt valjult lausutu ei saa niikuinii saladuseks jääda.

Kuna sellist meeleolu näivad jagavat nii mõnedki kaaskodanikud, siis on minu kohus osutada tõsiasjale, et kui valimiskogu liikmel on kolm valikut: poolt, vastu ja erapooletu – siis pole mitte ühtegi seaduslikku alust pidada ühte neist otsustest vähemlegitiimseks kui teist. Ning kui piisav hulk valimiskogu liikmeid otsustasid, et mitte kumbki nende „menüüsse“ kantud kandidaat ei kutsu neid poolthäält andma, siis nad tegid õige otsuse. Kas kehtiv seadus, mis niisugust olukorda lubab, on hea või halb, on juba hoopis teise vaidluse teema. Ning pettunud hala teemal, et mis nüüd saab, on asjatu. Eesti Vabariigi põhiseadus toimib ning seadused samuti. Veel mõnda aega ilma uue presidendita elada on üks väiksemaid muresid mis Eesti Vabariigil on.

Kui nüüd rääkida poliittehnoloogiatest, siis on vaid kolm ilmset õppetundi, mida me Estonia saalist saime.

Esimene oli vähemalt minule küll ammu teada, aga politoloogidele miskipärast üllatus. Mart Helme ja EKRE võimsus pole reaalsuses nii suur, kui seda on soovitud Reformierakonna poolt hirmutamise käigus näidata.

Teiseks: (ja see on tore uudis), Edgar Savisaare kombineerimine, mille tagajärjel jõudis finaalvooru Kallas ning jäi välja Mailis Reps, oli siiski määratud läbikukkumisele. Mailis Reps taastas vaatamata Oudekki Loone paanilisele ponnistusele kontrolli Keskerakonna üle ning pani oma toetajad demokraatlikult tegutsema. See on samuti Eesti tulevikku silmas pidades hea signaal.

Muide, Eesti Vabariigil oleks juba täna president olemas, kui poleks ENSV-meeste sobingut olnud. Sest finaalis Jõks-Reps oleks president valituks osutunud. Ning polegi tähtis kumb, mõlemad oleksid ilusti hakkama saanud. Seda julgen lausuda nende sisukate esituste põhjal kampaanias.

Kolmandaks aga saime teada juba esimeses voorus, et me pole miski Põhjamaa. 80% maskuliinselt lehkava valimiskogu enamus tõestas kujukalt meie kuulumist patriarhaalsete idariikide sekka, kus nui neljaks naisterahvast riigitüüri juurde ei lubata. Samas Marina Kaljuranna populaarsus kodanike seas näitab, et kodanikkond üldiselt on arenenud kaugemale.

Kokkuvõttes hindan ma presidendivalimistel osalejaid kõrgelt, sest kõik nad demonstreerisid väärikalt poliitikas vajalikku ja elementaarset võimet – oskust väärikalt kaotada. Seegi annab Eestile tuge ja lootust.