Toomas Alatalu: ebameeldiv, et Venemaa ja USA lahendavad oma probleeme just meie taevas, kuid globaalselt on see vähetähtis
Selge see, et olukord maailmas on hetkel pingeline ja taevas kõigile hell koht, ent teinekord tasuks järjekordset uudist sellest, et Venemaa lennukid sisenesid Eesti õhuruumi ja et sellele näiteks järgnes ka ametlik reageering, kaasta arvatud Vene saadiku vaibalekutsumine, mõelda hoopis sääraselt – just seda Kremlis oodatigi.
Venemaa on territooriumilt suur ja ta on globalismi ajastul juba harjunud oma välispoliitikat ajama pea kogu piiride ulatuses. Olin esimesi, kes juhtis (ka akadeemilistes publikatsioonides) tähelepanu sellele, kuidas Venemaa 2004.-2005.a. tegi üheaegselt ja parajalt omavahel seotult piirilepinguid Eesti, Läti, Kazakstani, Hiina ja Jaapaniga. Täpselt samas seisus on praegune konfrontatsioon USA-ga – ikka juhtub midagi ohtlikku Arktikast (äsjane dessant Franz Josephi maale) läbi Soome ja Balti riikide piirialade Musta mereni välja ja ka Vaikse ookeani poolel Beringi väinast Lõuna-Hiina mereni välja (seal peeti äsja Vene ja Hiina sõjalaevastike ühismanöövrid).
Eesti praegust pidevat sattumist „rindeuudistesse“ tuleb kohe kindlasti vaagida USA valimiskampaania kontekstis, mis algas USA ajakirjaniku (meile-liigateinult) Eestit maininud küsimusest Donald Trumpile, millele järgnes Kongressi eks-raskekaallase Newt Gingrichi rohmakalt tehtud märkus Eestist kui Peterburi eeslinnast. Kremli propagandamasina reageering neile oli loogiline – kuna „Eesti“ läks käibele USA presidendivalimiskampaanias, siis järelikult on mõtet Eestit mainivaid „teravaid uudiseid“ toota. Seda enam, et eestlased kõik piiririkkumised ka korralikult fikseerivad ja ka, nagu ette nähtud, neile reageerivad. Soome president aga pani teatavasti alguse Vene sõjalennukite transponderite sisselülitamise teemale, mis tagas selle, et – jällegi USA valimiskampaaniat silmas pidades - käib ka tavalisest suurem Soomega seotud teravate uudiste tootmine.
Mõistagi tekitab nii eestlastele kui ka soomlastele ebameeldivat tunnet teadmine, et Venemaa ja USA lahendavad oma probleeme just meie taevas. Paraku pole meie võimuses seda muuta ja kõige targem, mida selle juures teha, on teada rohkem mujal toimuvast ja tabada enda jaoks Eesti koht suures poliitikas.
Sealjuures on, mida teada. Näiteks seda, et eelmise nädala reede ehk siis 30. september oli moslemi maailmas kuulutatud eriliseks „raevu päevaks“. Teadupärast on reede moslemitele päevaks, mil käiakse mošeedes palvetamas ja mehed kogunevad arutama maailma asju. Araabia kevade puhkedes läks ka nii, et reedetest said juba mainitud funktsioonidele lisaks protestide korraldamise päevad, mida hakati kutsuma raevu päevadeks. 30. septembril aga väljendati raevu konkreetselt Aleppos linnas (Süüria) toimuvate pommitamiste vastu. Peaks olema selge, et tegu oli protestiga Venemaa õhurünnakute vastu – ei maksa unustada, et enamus ümberkaudseid moslemi riike on ju Assadi režiimi vastu. Kui meenutada, et Venemaa lennukid alustasid oma pommitamisi Süürias just 30. septembril 2015, siis – milline „tänu“ Kremlile vähemalt ühe osa araabia maailma poolt. Selge see, et Moskva lootis sootuks teistsugust hinnangut oma Süüria kampaaniale.
Selle nädala sündmuste põhjal võib väita sedagi, et Kreml otsustas veelgi teravamaks ajada oma välispoliitika. Vähemalt selle parlamentaarse väljundi. Sestap siinkohal pisut rohkem mehest, kes juba nagu lubas, et Eesti-Vene piirileping võib riigiduumas veel sel aastal ratifitseeritud saada. Tegu on Leonid Slutskiga, riigiduuma väliskomisjoni uue esimehega ja tema vastusega eesti ajakirjaniku küsimusele.
Tegelikult oli Slutski nimetamine komisjoni esimeheks korralik üllatus, sest pärast seda, kui väliskomisjoni senine esimees Aleksei Puškov sai Venemaal esmakordselt läbiviidud eelvalimistel vähe hääli ja jäi võimupartei Jedinaja Rossija kandidaatide nimekirjast välja, ennustati (RIA Novosti, TASS) duuma väliskomisjoni kohta üksmeelselt Vjatšeslav Nikonovile, kes teadupoolest on Vjacheslav Molotovi lapselaps. Duuma kokku tulles aga ilmnes, et see komisjoni esimehe koht oli otsustatud anda Vladimir Žirinovski juhitavale Liberaal-demokraatlikule parteile, kes määras sellele kohale Leonid Slutski. Žirinovski ja tema mehed on aga juba 25 aastat tuntud kui Kremli suuvoodrid, kes peavad teisi ärritama provokatiivsete avaldustega.
Samas on Slutski üks neist seitsmest Vene poliitikust, kellede suhtes USA valitsus kehtestas kohe pärast Krimmi okupeerimist sanktsioonid – tema hoiused USAs külmutati ja talle kehtib sissesõidu keeld USAsse, Euroopa Liitu ja mujale. Arusaadavalt teatakse Moskvas seda hästi, teab ka Slutski ise ja eks see määra ka tema tehtud avalduste sisu – kellele naeratada ja lubada, kellele mitte. Selge see, et teda hakatakse nüüd nimme läkitama sinna, kus ta on mustas nimekirjas.
Just Slutski ootamatu nimetamine väliskomisjoni esimeheks on kindel märk sellest, et Kreml on otsustanud sedapuhku pikalt kakelda USAga. Vähemalt uue USA presidendi ametisse astumiseni. Sestap – kuniks suurte omavahelistes suhetes käivad isegi sedasorti ametisse nimetamised, on Vene sõjalennuki sisenemine Eesti õhuruumi meid jätkuvalt alandav sündmus, ent suurelt ja globaalselt mõeldes - vähetähtis ettevõtmine. Elik – võtame asja rahulikult.
