Vello Vaher: olen alati esinenud mõttega, et täna võib olla viimane kord trikke teha
„Siin olen oma kaks aastat vanema venna Eino ja ema Vaidaga. Tegelikult kasvatas mind kuni seitsmenda eluaastani suures osas vanaema, sest vanemad olid tööl. Vennaga jagelesime ikka lapsepõlves päris kõvasti ja tagantjärele oleme öelnud, et ta oli mu esimene treener, sest tahtsin temast kogu aeg tugevamaks saada. Kui ema ja isa lahku läksid, jäi vend isaga ja mina emaga. See oli puhtalt minu otsus, 12-aastaselt tundus õige jääda sellega, kellega vend ei jää, sest me kaklesime liiga palju. Täiskasvanuna vaatad muidugi asjadele teise pilguga ja nüüd saame vennaga väga hästi läbi. Aga ma ei kahetse seda eraldi olemist, sest praegu olen oma eluga rahul. Kui kõik see halb, mis on minevikus juhtunud, oleks olnud kuidagi teistmoodi, siis me ei oleks praegu need, kes me oleme. Kui ei oleks olnud Nõukogude okupatsiooni, isa ei oleks olnud üheksa aastat Vorkuta vangilaagris ega oleks sattunud mu emaga ühele kursusele, siis poleks ka mind. Isa ei tahtnud sellest ajast kunagi rääkida, sest peale üheksa vangis veedetud aasta oli ta ka öösiti unes vangis. Nii nagu mina näen vahel, et muusika juba käib, aga joogakostüüm pole veel seljas. Olen seda oma sada korda näinud. Vanaema küll rääkis lugusid, kuidas venelased tulid tema venna talusse ja lasid neljaliikmelise pere maha, püstolilasuga kuklasse. Nende seas oli ka 14-aastane perepoeg. Või siis kuidas sugulased rivistati maja ette, haavati peretütart, pärast mida viidi haavatu majja ja põletati ta sinna sisse. Vanaema tavatses selle peale alati öelda, et tema hauale ärgu punaseid lilli toodagu, ja eks minu poliitiliste veendumuste alustalad ole ka sealt pärit.”
„See pilt on tehtud maadluslaagris. Mina olen vasakult teine ja minu ees pikali on Riho Mäe. Nimelt seesama Riho, kes on meie olümpiamaadleja Epp Mäe isa. Tema õpetas mulle omal ajal kõhulihaste loksutamist, mille eest ma nüüd Ameerika talendisaates palju vastukaja sain. Olen Riho Mäele selle eest väga tänulik. Minu maadluskarjäär algas 14-aastaselt ja kestis umbes senikaua, kuni läksin TPI-sse ehitust õppima. Esimese kursuse ajal hakkasin Võsu varietees esinemas käima ja järjest rohkem kaldus huvi artistielu poole. Minu kõrval seisab maadlustreener Valdo Remmik, temalt on pärit ka üks kaval nipp. Kui tegime kätekõverdusi, siis ta ei lugenud mitte ühest kümneni, vaid kordas näiteks number kuut kolm korda ja alles siis luges lõpuni. Teinekord luges ta üheksa pealt seitsme peale alla tagasi ja alles siis uuesti kümneni. See õpetas rohkem pingutama. Sellest ajast on pärit minu põhimõte, et ühe teen alati iseenda jaoks. Kui treener käskis teha 10, 20 või 30 kordust, siis mina tegin alati 11, 21 või 31, et saada teistest tugevamaks. Trennikaaslased tegid vastavalt 9, 18 või 27, lootes, et võib-olla treener nii täpselt ei loe.”
„See on minust läbi aegade kõige parem joogapilt. Olin just käinud Sevastopolis päevitamas ning pruun keha toob hästi vormid ja lihased esile. Olen proovinud seda asendit mitu korda pildistada, aga need pildid ei ole kunagi nii hästi õnnestunud kui tookord. Kõik see naeratus ja kostüüm! See poos on alati olnud mu kaubamärk. Paljud inimesed arvavad, et ma paindun väga hästi, aga tegelikult olen pigem väga tugev. Ettepoole painduvus on ideaalne, aga tahapoole ma ei paindu. Näiteks silda ei suuda ma üldse teha ja seega lihtsalt petangi inimesed nende asjadega ära, mida väga hästi oskan. (Naerab.) Olen aastaid esinenud mõttega, et võib-olla on täna viimane kord, sest kukkumisi on olnud palju: liigesest on väljas käinud nii sõrm, rangluu kui ka suur varvas. Aga hirmu pole mul kunagi olnud ja turnimine on mulle alati meeldinud. Juba väikesest peale oli tegelikult nii, et kui isa pani meid maja seina värvima, siis vend oli kahe jalaga maa peal, aga minule meeldis redeli peal ülemist korrust pintseldada.”
„Tutvusime Aitaga 1984. aastal Saaremaal malevas. Kaks aastat hiljem toimusid pulmad. Põhjus, miks meie pulmad olid rahvariietes, peitub selles, et Haamses oli ka Tauno Kangro, kes sel ajal ei käinud veel nahkpõllega, vaid linasest riietega ja pasteldes. See andis mulle inspiratsiooni teha rahvuslik pulm. Kusjuures meie riided stiliseeris kokku Ivo Nikkolo, kes tol ajal õppis veel ERKI-s. Tegu on Hargla mustriga, kuigi meil Harglaga mingit suurt kokkupuudet pole, aga sel ajal oli kangaid lihtsalt väga raske saada. Minul oli pulmas peas tammepärg ja Aital rukkilillekimp. Laual olid ka ainult rahvuslikud road, näiteks hapuoblikasupp, kamakäkid, pähklimesi ja tangupuder. See oli tolle aja kohta väga eriline. Sõitsime hobusega kaks tundi Tugamanni sauna, pulmad kestsid vana kombe kohaselt kaks päeva. Umbes 70 inimesest 60 olid rahvariietes ja pooled neist jäid ka teiseks päevaks. Minu suguvõsast oli vend ainus, kes ei olnud rahvariietes. Ta ütles, et mina küll see tola ei ole, kes paneb pastlad jalga – et pärast hakatakse näpuga näitama. Aga kui pulm juba ägedalt käis, siis ta tuli ja müksas küünarnukiga: kuule, Velts, on sul neid pastlaid veel? Ta tundis, et on see ainus narr, kel pole pastlaid.” (Naerab.)
Pildil vasakult Vello, Lembi, Linda, Endla, taga Vootele ja Aita süles Lemme
• „Käisime perega kokku viiel korral Lõuna-Euroopas tsirkuses tööl. Esinesime Horvaatias, Sloveenias, Itaalias, Hispaanias, Portugalis, Marokos ja iga kord umbes kaheksa kuud, nii et oleme kokku ära olnud üle kolme aasta. Oli linnu, kus olime ühe-kahe päeva kaupa, aga oleme ka olnud 37 päeva näiteks Palermos. Suuremates linnades olime üldiselt paari nädala kaupa. Ühel jõuluturneel Portugali linnas Portos tegime 23 päeva jooksul 80 etendust. Lõpuks olime omadega ikka päris läbi. Meil olid lastele kõik õpikud ja töövihikud kaasa võetud ning nad on hiljem öelnud, et nende arust võiks iga laps vähemalt pool aastat olla iseõppel, sest see õpetab enesedistsipliini ja ise õppimist. Olen laste kasvatamist võrrelnud sellega, kui võtta suur graniitkivi ja hakata sellest vett tilgutades skulptuuri looma, nagu jõgi uuristab endale käike. Suurem osa aga kasutab selle ilusa kuju saavutamiseks meislit, mõned ketaslõikurit ja veel hullemad puurvasarat.
Nii on ka inimestega. Eks ma olen lastele trennis käimise eest ka raha maksnud, aga see ei tähenda, et nad ei oleks seda üldse teha tahtnud. Tsirkuses nimetati meid turistideks, sest nii kui võimalus tekkis, läksime alati mõnda uut kirikut või mäetippu avastama. Ega nende inimestega, kes on aastakümneid tsirkuses töötanud, millestki muust peale tsirkuse rääkida ei ole. Meie maailmavaade ja huvid on alati olnud palju laiemad.”
• „Lugesin 1987. aastal Rahva Häälest artiklit Rannamõisa tuuleveski hävimisest ja läksin seepeale Ranna sovhoosi jutule. Võib-olla olen lapsepõlves liiga palju rahvusromantilisi raamatuid lugenud, aga ajalugu on mulle alati meeldinud. Rannamõisa veski taheti lihtsalt ära lammutada, sest kaks korda põlenud ehitis oli jäänud kruusakarjääri keskele ja poisikesed käisid seal ronimas. Minul õnnestus see hukust päästa ja ära osta. Polnud seal vett, elektrit ega juurdepääsuteed. Sellest ajast peale on kogu vaba raha, aeg, hing ja tervis läinud sinna veskisse. Mulle väga meeldib ehitada, ma lausa naudin füüsilist tööd, aga ilmselgelt käib see ühele mehele üle jõu. Sel suvel ei jäänud üldse aega ehitamas käia, sest olin iga päev treeningusaalis, valmistudes Ameerika talendisaateks. Eelmine suvi ikka ööbisime seal, aga eks need tingimused olid päris spartalikud. Unistus on ikka oma vanaduspäevad seal veeta, aga arvan, et selle veski puhul on protsess isegi olulisem kui lõpptulemus.”
