Mihhail Korb: keegi ei saa dikteerida Keskerakonnale maailmavaatelisi seisukohti
Keskerakonna kongressi lähenemine ning esimehevalimised on löönud kihama kogu Eesti meedia ja poliitmaastiku. Kui meedia poolt erakonnale pühendatud tähelepanu ning mitmekülgsed arvamus- ja uudislood on arusaadavad, siis erinevate poliitikute kõrgendatud huvi Keskerakonna siseasjade suhtes paneb küll ausalt öeldes imestama.
Ühest küljest võib seda vaadata kui siirast soovi luua uueneva Keskerakonnaga senisest tugevamat liitu ning kombata koalitsioonivõimalusi.
Seesugune huvi on arusaadav. Paraku on tänaseks meediasse paisatud väga palju arvamusi, mis näitavad, et paljude meie konkurentide tegelik huvi Keskerakonna siseelu kommenteerimisel ei ole mitte ühisosa otsimine, vaid tarbetute ettekirjutiste tegemine. Nii aga koostööni ei jõua.
Nõustun erakonna esimeheks kandideeriva Jüri Ratasega, kes on öelnud, et keegi ei saa Keskerakonnale ette kirjutada, kuidas me muutuma peame ning millist maailmavaadet peame esindama.
Seda ei saa teha peaminister, endine valitsusjuht ega ka Vabaerakonna esimees, kes veel alles hiljuti oli hädas enda erakonna maailmavaate sõnastamisega.
On aeg mõista, et Keskerakond ei kavatse erakonna 5. novembri kongressil uut maailmavaadet valida – me valime endale uue juhi, kelle juhtimisel saame minna veelgi tugevamalt edasi.
Olen veendunud, et Keskerakonna viimaste riigikogu valimiste jaoks kirjutatud programm on sobiv väga mitmele potentsiaalsele koostööpartnerile. Kusjuures meie ideed sobivad neile isegi nii hästi, et need kantakse koalitsioonileppesse ja riigieelarvetesse tihti peaaegu üks-ühele üle.
Seega väited, et Keskerakond peaks muutma enda põhiväärtusi enne „salongikõlbulikuks muutmist“, ei ole pädevad. Igasugune välistamine on minu hinnangul üldse täiesti lubamatu.
Ütlen ausalt, ka mulle ei meeldi nii mõnigi Reformierakonna, IRLi või EKRE idee. Nii see peabki olema ja just seetõttu ma olengi Keskerakonnas. Kuid ma annan endale aru, et Eesti elu arendamiseks peavad erakonnad suutma üksteisega koostööd teha ning ühisosa leida.
On ilmselge, et koostööoskus peab eksisteerima ka erakonnas endas. Viimastel nädalatel on meedias sõna võtnud mitmed minu kolleegid, kes kasutades põletatud maa taktikat on asunud võtma enda mõttekaaslaste kallal. Üheks põhiliseks rünnakukohaks on saanud väide, et erakonna fraktsioon ei tee enam sisulist tööd. Julgen sellele väitele tugevalt vastu vaielda.
Olen nüüdseks olnud riigikogu liige enam kui kaks aastat ja näinud selle aja jooksul, et meie fraktsioon on parlamendi aktiivseim. Olen veendunud, et just meie oleme algatanud kõige enam eelnõusid ja andnud sisse enim arupärimisi. Meie erakond on olnud viimase aasta aja jooksul mainitum partei meedias, nagu ka meie fraktsioon. Jah, siin on oma osa erakonna sees toimuval, kuid selge osa on ka sisutööl.
Võtame näiteks viimased ööistungid, mille selge eestvedaja on olnud Keskerakond. Suve alguses korraldas Keskerakond ööistungid ja eraldi pressikonverentsi haldusreformi seaduse kohta. Terve suve olime just meie need, kes haldusreformi ja selle probleeme pildis hoidis.
Kui vaadata presidendikampaaniat, siis aktiivseim piirkondade külastaja ning meediasuhtleja oli just Keskerakonna kandidaat Mailis Reps. Tänu tema pingutustele said siseriiklikult tähtsad küsimused valimiste peateemadeks. Tundub, et need, kes heidavad fraktsiooni liidritele ette vähest aktiivsust programmiliste seisukohtade eest seismisel, peaksid ennekõike peeglisse vaatama.
Keskerakond viib algatatud ettepanekuid riigikogus ellu täpselt nii palju, kui see opositsioonis võimalik on. Näiteks läbis hiljuti esimese lugemise Keskerakonna algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise eelnõu, millega tagataks koolides töötavatele tugispetsialistidele igal aastal laekuv riigieelarveline toetus, mis kataks nende tööjõukulud.
Me seisame pidevalt enda põhiseisukohtade eest. Kui aga valitsuskoalitsioon ei soovi opositsiooni algatusega edasi minna, siis seda nad ka üldjuhul ei tee. Pigem algatatakse sisult sama või sarnane mõte koalitsiooni ettepanekuna. Seda oleme näinud elatisabifondi käivitamisel, gümnaasiumiastme koolitoidu rakendumisel, hambaravihüvitise puhul, aga ka üksi elavate pensionäride toetuse näitel.
Eelneva põhjal julgen väita, et Keskerakonna potentsiaalne uue hingamise leidmine on lihtsalt meie konkurendid ärevile ajanud.
Saavad ju kõik aru, et erakonna uue tulemisega laieneb koalitsioonimängude matemaatika. Kui Keskerakond saab uue juhi, siis muidugi toob ta kaasa ka uusi mõtteid ja ettepanekuid meie programmi, kuid põhiliinid jäävad samaks ja seda tegelikult mõistetakse. Mina toetan erakonna esimehe valimistel Jüri Ratast ja olen kindel, et ta viib erakonda edasi.
Reformierakond on viimased 17 aastat püsinud Eesti tüüri juures ja väikeste eranditega võib öelda, et nad on sisuliselt kogu aja olnud otsustajate rollis. Meil on üles kasvanud terve põlvkond lapsi, kes ei teagi teistsugust valitsust kui sellist, milles on oravad. Ma näen, et Eesti inimesed on sellest väsinud, kuid Keskerakonnaga hirmutamine on neil veel seni vilja kandnud. Tulevikus see aga pead ei kanna. On aeg asuda ise otsustama, millist poliitikat Eesti vajab!
