USA Ookeanide ja Atmosfääriameti (NOAA) uuringugrupp teatas 30. septembril, et esimest korda pärast viimast jääaega saavutas süsinikdioksiidi kontsentratsioon atmosfääris 400ppm-i (osakest miljoni kohta). Valitsustevahelise klimamuutuste paneeli eksperdid on oma viimases raportis (AR5) ohutuks tasemeks hinnanud 350 ppm-i.

IPCC kliimamuutustega kohanemise töörühma esimees Stanfordi ülikooli professor Chris Field tõdes hiljuti Observerile antud usutluses, et põhinedes oma teadustööle võib ta öelda, et võimalus jääda alla 1,5°C temperatuuripiiri näib võimatu või ülimalt keerulise väljakutsena. Samadele järeldustele on jõudnud oma teadustöös ka paljud teised klimatoloogid.

Ent just püüdlemine selle poole, et piirata maailma keskmise temperatuuri tõusu pikemas perspektiivis 1,5 °C ja igal juhul tublisti alla 2°C ja seeläbi tagada planeedi põhiprotsesside stabiilsus, on kogu Pariisi leppe sisu.

Merevee taseme tõusu oht

1,5 °C eesmärk oli oluline vältimaks mandrijää sulamisest tulenevat äärmuslikku merevee taseme tõusu, ookeanide hapestumise jätkumist, korallrahude hävinemist, häireid lämmastiku ja fosforiringes, elurikkuse kadu ja teisi ohtlikke mõjusid. Nendest Maa põhiprotsessidest sõltub inimkonna heaolu nii majanduslikus kui kultuurilises mõttes.

Ka on teadlased veendunud lahendustes, mis on vajalikud kliimakatastroofi vältimiseks. Fossiilkütuste nagu kivisüsi, nafta, maagaas ja põlevkivi, kasutamist tuleb kiiresti piirata ning energiat tuleb toota taastuvatest ja puhastest allikatest.

Järgmise 35 aasta jooksul tuleb energiatootmine täielikult süsinikust puhastada. Kehtestada tuleb globaalne CO2 maks. Vajalik on jõuliselt edendada energiasäästu lahendusi ning süsiniku sidumist näiteks metsadesse. Ent praegu aset leidvad muutused looduskeskkonnas (metsade kadu, ookeanide hapestumine, jm) teevad süsinikusidumise raskemaks ning kasvav rahvastik vajab täiendavalt maad, et inimkonda toita.

Kuid kui vastusamme ei astuta, tekib oht, et puuduvad tehnoloogilised lahendused kliimamuutuste kontrolli all hoidmiseks. Selle tagajärjeks võib aga olla, et inimkond ei suuda vältida stsenaariume, mis võivad pöördumatult kahjustada tänaste ja tulevaste põlvkondade heaolu.

Lõhe soovitava ja tehtava vahel

Isegi Pariisi kliimakonverents, mis oli kannustatud kõige uuemast teaduslikust informatsioonist ja soovist probleemi lahendamiseks reaalselt midagi ette võtta, näitas teravat lõhet esitatud riiklike kavade ja deklareeritud eesmärkida vahel. Riikide ühise jõupingutuse tulemusena oleks võimalik kliima soojenemist piirata vaid 2,7 °C ja 66% tõenäosusega 3 °C-ni. Lõhe kavandatu ja vajaliku vahel on tarvis ületada nüüd ja praegu.

Tint Pariisi kliimaleppel ei jõudnud veel kuivadagi kui kõikjal üle maailma hakkas fossiilenergia sektor rääkima, kuidas kõik on kõige paremas korras. Nii ka Eestis.

Mõni kuu pärast kliimaleppe sõlmimist võeti vastu Põlevkivi Arengukava 2016-2030, mis sisaldab võimalusi põlevkivi kaevemahtu veelgi tõsta, avada kavatakse uusi põlevkivi kaevandusi. Niipea kui naftahind taastub, kavatsetakse põlevkiviõli tootmisvõimsusi kolmekordistada, samuti jätkatakse põlevkivi otsepõletamisega. Kuni aastani 2030 ei ole ette näha loobumist põlevkivienergia- ja keemiatööstusest.

Suur ökoloogiline jalajälg

Õlitööstuse heitmed lähevad küll jagamisele nende riikidega, kes õli impordivad, ent Eesti ökoloogiline jalajälg suureneb, mitte ei vähene nagu oleks kliimamuutuste pidurdamiseks täna vajalik. Viimastel andmetel (2012) on Eesti ökoloogiline jalajälg neli korda suurem (6,9 gha) kui peaks (1,7 gha) ja seda suuresti põlevkivi sektori tõttu, kuna see sektor tekitab kõige rohkem heitmed, jäätmeid ja tarbib kõige rohkem vett.

Hiljuti endise NASA juhtivklimatoloogi James Hanseni poolt avaldatud artikkel leiab, et juhul kui kiireloomuliselt kliimamuutuste vastases võitluses midagi ette ei võeta, siis on Pariisi kliimaleppe eesmärkide saavutamise kulu tulevikus suurusjärgus 104 – 570 triljonit USA dollarit. See kulu on kümnetes kordades suurem kui viimasel, 2007-2011 aastatel aset leidnud finantskriisil, mille kibedaid vilju me praegugi maitseme. Pole selge, kas tulevikus me neid eesmärke üldse suudaks saavutada, sest vajalikke tehnoloogiaid pole praegu olemaski.

On täiesti vastutustundetu sellise koorma panemine meie laste ja lastelaste õlule. Otsustamatus takistab kiiret edasiliikumist. Mõned keskkonna- ja noorteorganisatsioonid on kaevanud oma riikide valitsused kohtusse nende tegevusetuse pärast kliimamuutuste vastases võitluses ja kohtud on juba ka valitsusi kohustanud kliimamuutuste vastases võitluses jõulisi samme astuma.

Mõned riigid võtavad ambitsioonikaid kohustusi vabatahtlikult. Näiteks soovib Saksamaa saavutada aastaks 2050 olukorra, kus 60% tarbitavast energiast tuleks taastuvatest allikatest. Rootsi tahab jõuda vähemalt 50% -ni juba aastaks 2020.

Need jõulised poliitiliselt toetatud sammud on kaasa toonud keskkonnatehnoloogiate kiire arengu. Uus majandusharu pakub võimalusi kõigile, kes nendest kinni tahavad haarata. ÜRO Keskkonnaprogrammi analüüsist nähtub, et kõige paremini on positsioneeritud need, kes muutustega kiiremini kaasa lähevad.

Ka Eestis võiks keskkonnatehnoloogiate arendamine ning roheenergia tootmine olla suureks võimaluseks. Me ei alustaks sugugi tühjalt kohalt. Viimase 10 aastaga on sektorisse investeeritud ligi 800 miljonit eurot. Kümned idufirmad arendavad edukalt uusi tehnoloogiaid. Vajalik on selge poliitiline tahe teha põlevkiviga tulevikus lõpparve ehk PÕXIT ning panustada uutele tehnoloogiatele. Selles peitub ka võimalus turgutada meie kesist majanduskasvu.

On mõistetav, et ainuüksi tehnoloogiate kasutuselevõtust PÕXITiks ei piisa. Vaja on läbi mõelda ja koostada terviklik tegevuskava põlevkivisektori hääbumisega seotud riskide hindamiseks ja nende maandamiseks, sh sektoris töötavate inimeste ümberõppeks, et aidata neil paremini kohaneda muutuvate tööhõive ja tehnoloogiatingimustega. Sellise tegevuskava koostamine peab algama juba täna, et muuta Eesti väikese ökoloogilise jalajäljega ja hea elukeskkonnaga jätkuvalt nõtkeks riigiks.