AKADEEMIA 11. nr tutvustus
Lugedes Gregor Vogt-Spira artiklit (tlk Martin Uudevald), võib üllatusega tõdeda, et Vana Rooma res publica ei pakkunud ühtegi hoolekandeteenust.
Hoolitsus lähtus hoopis üksikisikutest, kes võtsid hoolitsemise iseenda peale. Tolle aja hoolekandekontseptsioonile heidab valgust Cicero filosoofiline traktaat Kohustustest (De officiis). Väärib märkimist, et ta oli huvitatud õigluse ühendamisest heategevusliku hoolega: helde ei saa olla see, mis ei ole samal ajal ka õiglane. Sellise printsiibi toimimise vajalikkust võib varjatult täheldada hoiatuses, et heategevus ja heldus nõuavad suurt ettevaatust: heateod ei tohi põhjustada mingit kahju, need peavad olema andja võimalustega kooskõlas ja neid tuleb kohandada vastuvõtvale poolele seatavate tingimustega. Kuigi selle taga ei olnud tihtipeale tegelik praktika, taotleb Cicero materiaalsete ja mittemateriaalsete vahendite hierarhilist ideaali. Niisugust eelistust põhjendab ta ressursside ammendumisega: kuna eravaral põhinev heldemeelsus kurnab ise omaenese allika ära, siis kaob heategevus niimoodi heategevuse enese läbi. Mittemateriaalsete vahendite kommunikatiivne mõju on aga just vastupidine: püüdlikule heategijale saab osaks seda enam abi, mida suuremale hulgale inimestele ta ise on oma tegudega abiks olnud. Andmise — saamise — vastuandmise printsiipi mõistetakse kui ühiskonna toimimise vältimatut osa. Hoolitsus on eelkõige kommunikatiivse tegutsemise tüüp, mis hoiab liikumises sotsiaalseid vahetussuhteid, kuid paraku on keskpunkti seatud andjast lähtuvad huvid. See seletab veel kord, miks ühiskonna marginaalsemaid sotsiaalseid gruppe esindavad rühmad, nagu näiteks vaesed, ei kuulunud üldjuhul vastastikusesse rahalise toetuse skeemi.