Veel aasta tagasi kirjutas IRL-i justiitsminister Reinsalu Keskerakonna poole pöördudes niimoodi: "See lepe pole mingi pisiasi. See on eestimeelsuse punane joon. Ja seda lepet ka kõige piinlikumates oludes kaitstes olete näidanud, et see on teie jaoks ülim väärtus. Kõigi nende üheteistkümne aastaga pole te lepet reetnud. Ka siis, kui selleks tuli maha salata teiste rahvaste õigus enesemääramisele või Eesti rahvuslik huvi." (Delfi, 20.10.2015)

Täna ütleb IRLi esimees Margus Tsahkna, et talle küll Ühtse Venemaa leping "ei meeldi", aga samas see "otseselt läbirääkimisi ei takista, sest Keskerakond sai laupäeval uue näo ja hingamise". Keskerakonna esimees Jüri Ratas jällegi ütleb, et lepingut ei kavatseta lõpetada.

Ja Priit Sibul ütleb, et IRLil on Keskerakonnaga "julgeoleku- ja välispoliitika osas samad seisukohad".

Olen teatava, aga ainult teatava, piirini nendega nõus, kes leiavad, et Keskerakonna Putini leping ei ole uue valitsuse põhiprobleem. Tuumprobleem peaks see olema IRLile, kes on selle ise niimoodi sõnastanud ja peaks nende uue doktriini järgi igal sammul peninukkidega võitlema.

Aga las nad seletavad seda kurba lugu ise.

Eesti jaoks on tuumprobleem uue valitsuse kurss, uue valitsuse asetumine läänemeelsuse ja läänevastasuse, kui soovite eestimeelsuse ja venemeelsuse skaalal. Vasakpoolne või parempoolne valitsus ei ole selles plaanis küsimus. Küsimus on Eesti raskesti tõestatavas, aga lihtsasti tajutavas üldises julgeolekupoliitilises hoiakus. Ja siin ei ole meil võimalik olla neutraalsed, kui tahame pikalt püsida. Vähemasti mitte tänases rahvusvahelises olukorras.

Eesti on viimased 25 aastat pingutanud, et veenda Lääne valitsusi ja valijaid põhilises: me oleme teie liitlased, me oleme tegelikult eurooplased, oleme väärt olema vabade rahvaste võrdväärsed partnerid, oleme väärt, et meid vajadusel kaitseksite.

Keskerakond on seda suunda alati kahtluse alla seadnud. Nad hääletasid Eesti Euroopa Liitu astumise vastu, nad on alati olnud kaitsekulude NATO nõuetega vastavusse viimise vastu, nad on keeldunud kritiseerimast Krimmi annekteerimist ja kuulutanud selle legitiimseks, nad on olnud vastu liitlasvägede Eestisse baseerumise vastu Venemaa heidutuseks.

Leping Ühtse Venemaaga on selle suundumuse vastaste sümboldokument. Aga mitte rohkem. Selle tühistamine täna ei muudaks ära suunda ennast, seest isegi kui leping täna formaalselt tühistataks, suundumus ju jääks. Elevant jääks tuppa ka siis kui tal tutt kihva küljest ära võtta.

Kogu vaba Eesti läänelikult mõtleva osa, ka IRLi senise kollektiivse pingutuse vastane suund, on astumas valitsusse.

2012. aastal aastal nägin lähedalt, kuidas demokraatlikel valimistel võeti venemeelse oligarhi poolt üle läänemeelne Gruusia. Uus valitsus sai kõigi paberite järgi läänemeelne. Kinnitati NATO-usku ja Euroopa Liidu usku. Ometi toimus kogu maailmale tajutav kursimuutus. Läänemeelsest Gruusiast sai postsovieetlik Venemaa kvaasivasall. Sama lugu on juhtunud Moldovas. Sama lugu on võib-olla juhtumas Bulgaarias.

Eestile võib tunduda, et maailm ju mõistab meie Läände kuulumist ja meie selget silmavaadet niikuinii. Tänane Zeit aga kirjutab: "Venemeelne peaminister võib mõjutada NATO missiooni." Viidates NATO varasemale otsusele tuua Eestisse alalised üksused. Kahtlused on õhus isegi enne kui valitsus saab ametisse astuda.

Eesti kurss on olnud selge, aga selle muutmiseks on väga vähe vaja. Sugugi NATOs kõik ei rõõmusta vägede toomise üle Eesti kaitseks. Pigem vastupidi. Pigem ollaks rõõmsad kui Eesti annaks ise ettekäände "pingeid maandada".

Keskerakonna "puhastustuli" ei ole seni põletanud isegi Putini lepingut. Hüva. Aga küsimus on tegelikult lepingust laiem, sügavam ja tõsisem.