Mulle on väga sümpaatne presidendi lugupidav suhtumine kirikusse ja sellega seotud inimestesse. Minule meeldib presidendi ausus. Silmakirjalikkus või lihtsalt solidaarsus antud olukorras pole talle vastuvõetavad ja ta ütleb selle välja.

Uku Masing on väljendanud mõtet, et inimese ja Jumalal vaheline suhe on kõige isiklikum ja lähedasem suhe üldse. Arvan, et sama kehtib ka jumalasuhte puudumise kohta. Teised võivad siin midagi arvata, kuid mitte ette kirjutada.

Teine asi on riigipea tegude sümboolne väärtus. See, mis ei väljenda mitte kodanik Kaljulaidi, vaid presidendi kui institutsiooni suhtumist. On ju president kogu riigi sümbol.

Elame täna veel kultuuriruumis, mille moraalseks kujundajaks on olnud kümme käsku ja mäejutlus. Mulle meeldinuks see kui meie president väljendanuks kirikusse minnes respekti selle vastu, kust tuleme.

Mulle teeb muret hoopis meie riigis laiemalt leviv jumalavallatu ja jumalavaenulik hoiak. Omal ajal jättis ka Päts jättis kirikusse minemata ja temaise ja ta riik lõpetasid kurvalt. Usun, et täna suudab meie riiki vaid Jumal hoida.

Usun ka seda, et meie iseseisvus on Jumala ime. Ajaloost teame, et impeeriumid ei varise veretult. Meie justkui laulsime end vabaks.

Minu videoarhiivis on salvestus Toompealt 15. mail 1990, kui interrinne ründas toonast ülemnõukogu. Psühholoogina tean, et kui kaks vaenulikku rahvamassi satuvad teineteisele käeulatusse, peab minema lööminguks. See on nagu tuumapomm, mis plahvatab kriitilise massi tekkimisel.

Kui oleks läinud tõsiseks kakluseks või tulistamiseks, sekkunuks vaenulikud eriväed. Ilmselt on palju teisigi imesid, mille kaudu saime oma riigi. Mina olen Jumalale nende imede ja oma riigi eest tänulik.

Kas president peaks minema kirikusse? Võime küsida, et kas kirik peaks minema presidendi juurde. Mina igatahes tahan meie presidendi eest palvetada. Soovin talle tarkust, jõudu ja seda head, mida vaid Jumal suudab anda.