Vaike tütar Luule märkas, et ema on jälle kadunud. Tavaliselt on nad koeraga ikka tagasi tulnud või on külainimesed nad koju juhatanud. Kui õues juba hämarduma hakkas, kuid ema ega koera ikka näha ei olnud, läks abikaasa Ants neid autoga otsima, valgustades aknast taskulambiga teeääri. Kui see tulemust ei andnud, helistasid nad päästjatele. Algatati päästeoperatsioon helikopteri, kaitseliidu, vabatahtlike ja politseijõududega. Tunnid möödusid, ümbruskond kammiti läbi, aga kadunuid ei kuskil. Hommikul kella nelja ajal nad lõpuks tänu koera haukumisele leiti. „Ta oli üleni vees, mudane, alajahtunud. See oli kohutav vaatepilt,” kirjeldas Luule. Vaike ja Tommi olid majast ühe kilomeetri kaugusel metsas. „Ma tänan väga kõiki abistajaid, kes nii operatiivselt tegutsesid,” kiitis Luule.

Loe lisaks 19. oktoobri ­Eesti Päevalehes ilmunud ­lugusid „Mina olengi tema mälu” ja „Regionaalhaigla ­arstid tõid ­Eestisse dementsuse moodsaima diagnoosimeetodi”

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid