Omal moel on see isegi hea, et Autechre andis kontserdi just nüüd, kui nad pole enam suunanäitaja rollis, vaid kadunud oma universumisse, kus protsessid ei allu enam sündmuste arenemise senisele loogikale. On ülimalt positiivne, et kunagised elektroonikaskeene pioneerid, kelle iga albumit oodati hinge kinni pidades ja albumist saadud laenguga elati mõnda aega, on pärast vahepealset tagasihoidlikumat aega (nt albumid „Exai” (2013) ja „Oversteps” (2010)) varasemaid ideid äraspidisel moel edasi arendanud ja leidnud justkui uue olemise rütmi.

Von Krahlis võis Autechre’it kogeda tema loomulikus keskkonnas, nähtamatus paralleelmaailmas. Kontsert anti kottpimedas ruumis, kus ainult ähmaselt võis tajuda esinejate kontuure, rääkimata publikust, kelle jaoks olenevalt igaühe taluvuse piirist võis tegemist olla üsna ebamugava katsumusega.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega