Käesolev „Väljasõit rohelisse“ on täiendatud versioon ja ka tõlge olevat kohandatud, nagu teatakse rääkida – palju karmim ja jõulisem. Ju siis.
Kummalisel kombel ei õnnestunud 1972. aastal käsikirjana valmis saanud „Väljasõitu rohelisse“ aastaid Nõukogude Liidus raamatuna välja anda. Nagu tsensorid ütlesid, on teos pessimistlik, räige keelekasutusega, ideoloogiliselt võõras ja üleüldse mitte kommunismiehitajale kohane lugemisvara.

Esimesena avaldas romaani Leningradi ajakiri Aurora aastal 1972 ning järgmisena ilmus see – üllatus-üllatus – ajalehes Molodjoš Estonii järjejutuna aastatel 1977 – 1978. Alles kaheksakümnendatel, kui algas glasnost ja perestroika, juleti „Väljasõit rohelisse“ üllitada raamatuna, õigemini raamatus ühe romaanina.

Tänapäeval ja lääne inimestena on kummaline, et Strugatskite populaarseimat kirjatööd – juba aastal 2003 oli seda välja antud 22 riigis – Venemaal sedavõrd tõrjuti. Raamat kujutab tavalist ühiskonda väljaspool metropoli glamuuri ning just Nõukogude Liidus oldi kirjeldatud oludele kõige lähemal.

Niisiis on tulnukad käinud planeedil Maa eri paigus nii-öelda pikniku pidamas ning jätnud maha rämpsu ja saasta, mille olemust ja omadusi siinne tsivilisatsioon veel ei mõista.

„Väljasõit. Kujutage ette metsa, külavaheteed, rohelist aasa. Külavaheteelt sõidab aasale auto, autost ilmuvad nähtavale moormehed, pudelid, toidukorvid, neiud transistorid, foto- ja filmiaparaadid… Tehakse lõket, aetakse püsti telgid, pannakse muusika mängima. Ja hommikul sõidavad nad minema. Loomad, linnud ja putukad, kes on öö otsa toimuvat õudusega jälginud, poevad oma peidupaikadest välja. Ja mida nad näevad? Rohu peal on õliplekid, bensiin on maha valgunud, siia-sinna on loobitud kõlbmatuid küünlaid ja õlifiltreid. Vedeleb nartse, läbipõlenud pirne, keegi on tellitava mutrivõtme maha pillanud… Lõkkease, õunasüdamed, kompvekipaberid, konservipurgid, tühjad pudelid, kellegi ninarätik, kellegi taskunuga, vanad katkikäristatud ajalehed, mõni münt, närtsinud lilled teistelt aasadelt…“

Et tulnukad tegid väljasõidu rohelusse, on vaid üks versioon paljude teiste kõrval. Kuid kõik need „piknikuplatsid“ – maakeeli Tsoonid – on inimeste jaoks suletud. Seal on eluohtlikku ollust ja füüsikaseadusi eiravad tingimused. Ent ka kõikvõimalikku kraami ja esemeid, mida stalkerid – uurimisasutuste palgatud või musta raha teenivad ja seadust rikkuvad üksiküritajad – käivad korjamas.

Raamat on peategelase Redwick Shoeharti, karmikoeline kuid hingeline stalkeri elukäik. Tsooni veeres asuv depressiivne väikelinn, kuhu kogunevad nii-öelda kullaotsija, kellest enamik Tsooni ei jõua ja kes jõuab, see ei naase. Võitlus iseenda ja ametivõimudega. Läbipõlemine ja masendus, kui sünnib saastatud laps, kellel pole pikka iga. Suutmatus teha muud, kui käia jätkuvalt Tsoonis toomas midagi, mille otstarbest pole aimu, kuid mis toob lauale leiva.

Ja viimaks igavene unistus Kuldkerast, mis täidab kõik soovid.
Lõpuks jääb üks mõttekäik siiski kummitama – ta tõesti just niisugune on esimene kontakt?

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid