Hanno Pevkuri soov kandideerida oli kindel juba reedel. Esimest korda hakkab Reformierakond endale uut juhti valima demokraatlikul teel ja tahtjaid sellele kohale on rohkem kui üks. Jõulueelsel ajal oleks kohatu teha ambitsioonika poliitikuga intervjuud kohvikus ja pilte pargipingil. On tuntud tõde, et kui tahad olla näoga rahva poole, pead avama ka oma inimliku poole. Hanno Pevkuril on see täiesti olemas. LP on esimene väljaanne, kes oli kutsutud Pevkurite koju kahekorruselisse Veskimöldre eramusse. Koos tütar Mirt Marleeni (9) ja poeg Jan Joonasega (12) valmistas pere seal hoolega piparkooke. Tainast ei osteta selles peres kunagi poest, vaid pereema Helin (36) teeb selle alati algusest lõpuni ise. Kuna protsess alates siirupi keetmisest kuni piparkookide glasuuriga katmiseni on pikk, saime Hannoga mitu tundi avameelselt ka poliitikast rääkida.

Kuu aega on Reformierakond olnud võimust ilma. Oletan, et šokk on möödas ja tekkinud on kainuse hetk?

Loodan samuti, et nii on. Paljudele inimestele on juhtunu tänaseks kohale jõudnud, aga et jõuaksime kainuse hetkest ka põhjalikuma analüüsini, mis valesti läks – selleks on tarvis veel tööd teha.

Mis siis valesti läks?

Kui koalitsioonid lagunevad, ei ole põhjus erakondadevahelistes pingetes.

Koalitsioonid lagunevad, kui omavahel piisavalt hästi läbi ei saada.

Selle taga on üldjuhul isiklikud suhted ja suhtlemistakistused. Koalitsioonid lagunevad, kui omavahel piisavalt hästi läbi ei saada. Pealegi nägid partnerid Keskerakonna esimehevahetuses sobivat momenti, mis tuli nende arvates ära kasutada.

Kuuldavasti püüdsid ju ka Reformierakonna juhid seda momenti ära kasutada. Ka sina helistasid Jüri Ratasele päev pärast tema esimeheks saamist, aga ta ei võtnud su kõnet vastu.

Jüri võttis mu kõne vastu. Tahtsin talle õnne soovida. Saame Jüriga hästi läbi, suhtleme juba pikka aega ka perekonniti ja oleme koos korvpalli mänginud. Meil ei ole omavahelises suhtlemises probleeme. Aga tõsi ta on, et Jüril polnud minuga mahti tol päeval pikemalt rääkida. Ta sõnas mulle telefoni, et lapsel kukkus pannkook maha ja et ta ei saa praegu rohkem rääkida ning helistab mulle õhtul tagasi. Aga tõsi – see helistamise hetk ei ole veel saabunud. (Muigab.)

Senine hea peretuttav Jüri ei ole leidnud kuu aega mahti sulle tagasi helistada?

Nii on välja kujunenud. Aga eks see on olnud tema otsus ja valik, ma ei taha seda siin kritiseerima hakata. Küll oleme loomulikult kohtunud, viimati politsei- ja piirivalveameti aastapäeval.
Hanno Pevkur

Reformierakonna puhul hämmastas kõige rohkem vähene oskus kaotada. Jürgen Ligi oli siin vast kõige reljeefsem, andis väliskanalitele hooplevaid intervjuusid ja kirjutas Facebooki sapiseid sissekandeid. Millest selline enesekindlus, et ainult teie oskate valitseda?

Ma ei teeks üldistusi. Ega sõnu tagasi purki pane ja mis tehtud, see tehtud. Eks me kõik teame Jürgenit, tema sõnakasutus on olnud kogu aeg väga koloriitne. Usun, et ka tulevikus tuleb tema suust värvikaid ütlemisi. Mina andsin Andres Anveltile siseministri portfelli üle viisakalt. Tunneme üksteist juba üle 20 aasta. See on seesama isiklike tutvuste küsimus ja kas suudad inimeseks jääda või mitte. Minu jaoks on poliitikas üks olulisemaid oskusi jääda inimlikuks. See aitab mõista, et koalitsioonist opositsiooni langemine on selle hetke poliitiline reaalsus. Peab olema üle isiklikest solvumistest.

Kas Reformierakond oleks võimu kaotanud ka siis, kui 2014. aasta märtsis oleksid peaministriks saanud sina?

Selle kohta on hea ütlus: oleks ma olnud enne nii tark kui ämm tagantjärele, oleksin rikas mees. (Muheleb.) Erakonna juhatus tegi valiku ja selleks oli Taavi Rõivas. Otsus tuli teha napi paari tunni jooksul ja tõepoolest oli peaministri kohale õhus ka minu nimi. Aga minu jaoks on see sulanud lumi. Ma ei ole kinni selles hetkes, vaid olen andnud oma parima neis ametites, mis on mulle osaks saanud.

Ometi käisid sa 12. märtsil 2014, kui Siim Kallas teatas, et loobub peaministri kohale asumisest, potentsiaalse ja ainsa peaministrikandidaadina presidendi juures jutul?

Vastab tõele. Minu nimi oli tolleks hetkeks võimaliku peaministrina meediast läbi käinud ja presidendi kantselei pidas pärast Siimu loobumist vajalikuks kutsuda mind Kadriorgu. Rääkisime Toomas Hendrik Ilvesega päris pikalt. Ütlesin tallegi, et erakond pole otsust veel teinud – juhatus kogunes sama päeva pärastlõunal. Minu teada olin tõesti ainus, kelle president tol ajal Kadriorgu kutsus. Aga veel kord: see on sulanud lumi.

Kes sul toona vaiba alt ära tõmbas?

(Ohkab.) Tean seda, et ajal, mil olin presidendi juures, arutati teemat üsna väikeses ringis intensiivselt, et kokku leppida. Aga ma hea meelega keskenduksin rohkem tulevikule kui minevikule.

Kas vastab tõele, et põhiotsustaja oli Andrus Ansip, kes leidis, et sa oled peaministri ametiks liiga pehme ega suuda teha jõulisi otsuseid?

Mulle ei ole Andrus seda öelnud ja tol korral polnud mul võimalik sellest temaga ka rääkida. Kõik toimus mõne tunni jooksul. Läksin presidendi juurde ja tulin sealt juba otse juhatuse koosolekule. Mis minu otsustusvõimesse puutub, siis kõik otsused, mida olen pidanud elus langetama, olen ka teinud. Ja otsustada saab ikka see, kellele on antud selleks volitused.

Minu jaoks on poliitikas üks olulisemaid oskusi jääda inimlikuks.

Otsused, mida tegin sotsiaalministrina vajalikeks eelarvekärbeteks või näiteks digiretsepti töölepanemiseks või siseministrina selleks, et Eston Kohver koju jõuaks ja piiriehitus pihta hakkaks – samuti arstide streigi läbirääkimised ja selle lõpetamine –, kinnitavad, et otsustusvõimest mul puudu ei ole. Aga tõsi on see, et ma jõuan otsuseni kaasamise kaudu. Tahan kuulata ära võimalike osapoolte arvamuse, samuti nende inimeste ettepanekud, keda otsus mõjutab. Olen öelnud kõigis oma ministriametites kantslerile ja asekantslerile, ametite juhtidele: kui teil on probleem, ei ole mõtet tulla minu juurde küsimusega: mis me teeme? Mõtet on tulla koos kolme lahendusvariandiga, millest küsija eelistaks ühte. Siis saab otsustada, kas sobib pakutud variant või teen hoopis oma otsuse. Tahan töötada inimestega, kes suudavad pakkuda lahendusi.

Kust on siis tekkinud kuvand sinust kui liiga pehmest inimesest? Ka praegu kõlab mõne reformierakondlase suust, et erakond vajab jõulisemat juhti.

Raske on jõulisust objektiivselt hinnata, aga on tõsi, et olen meeskonnamängija. Olen seda meelt, et enamik häid otsuseid tehakse meeskonnaga, erakonna puhul siis juhatuses. Ei saa olla nii, et erakonna juht keelab, käseb, poob ja laseb. Juhi roll on olla liider, kaasata ja lõpuks otsustada. Aga kindlasti ei ole ühe väärika organisatsiooni kultuur selline, kus ainult üks inimene ütleb, kuidas peab olema, ja teised kuuletuvad. Selline stiil on väheke teise riigi tunnus – diktaatorlikke juhtimisvõtteid mina ei poolda.

Kas vihjad oma jutuga, et Reformierakond peab muutma oma ülbet hoiakut?

Vihjan sellele, et Reformierakond peab tunnistama, et on teinud vigu. Ei saa peita pead liiva alla ja öelda, et on langetud opositsiooni kellegi teise tegevuse tulemusena.

Kui vaadata maailmas laiemat pilti, siis näeme poliitikas tõsist muutuste aega ja viidet sellele, et nn tagatoapoliitika aeg on möödas.

Mina saan ja tahan öelda: jah, on tehtud vigu ja edaspidi peab erakonna juhatuse ja piirkondade roll suurenema. Eile sõitsin Põlva- ja Võrumaal ringi ning rääkisin sealsete inimestega. Üks proua Moostest ütles, et tahaks ääremaa elanikuna erakonna poliitikas rohkem kaasa rääkida. Tuleb arvestada, et Reformierakond ei ole enam 22 aastat tagasi loodud 200 liikmega erakond, vaid meil on pea 13 000 liiget. Sellise organisatsiooni juhtimine peab olema teistsugune. Peame rohkem mööda Eestit ringi sõitma ja võtma kuulda, mida räägivad inimesed väljaspool Tallinna. Kui vaadata maailmas laiemat pilti – Brexit, Trump, Itaalias toimuv – , siis näeme poliitikas tõsist muutuste aega ja viidet sellele, et nn tagatoapoliitika aeg on möödas. Nii erakondades kui ka laiemalt soovivad inimesed poliitikas rohkem kaasa lüüa ja erakondade juhid peavad sellega arvestama.

Kas Reformierakond on lõhki?

(Mõtleb hetke.) Erakonnas on erinevad arvamused ja mõningane lõhkiminek kippus tulema jutuks seoses presidendivalimistega. See oli kindlasti probleem, et me ei suutnud otsustada ühte presidendikandidaati. Praegu, olles esimesed nädalad opositsioonis, on Reformierakonna fraktsioon muutunud ühtsemaks, kui ta oli presidendivalimiste ajal. Aga kindlasti ei ole kõik haavad veel paranenud. Meil on vaja teha palju sisemist tööd, et olla üks meeskond, kes võidab 2019. aastal riigikogu valimised.
Helin Pevkur pole piparkoogitainast kunagi poest ostnud. Juba tema ema ja vanaema valmistasid seda ise. Helini näpunäidete järgi oskab tainaks vajalikku siirupit keeta ka perepoeg Jan Joonas.

Kas selleni, et kaotasite lühikese aja jooksul kaks lahingut – uus president ei tulnud Reformierakonna kandidaatide hulgast ja mõni nädal hiljem langesite opositsiooni –, viisid juhtimisvead?

Tõsi ta on, et mõlemad viisid erakonna mainet pigem allapoole. Olen endiselt seda meelt, et Siim Kallas oleks olnud Eestile kõige parem president. Aga seda oli näha juba presidendivalimiste ajal, et erakondade soov oli valida mitte-Reformierakonna kandidaati. Oleksime pidanud varem mõistma, et peame otsima uue kandidaadi. Lõpuks nii ka läks.

Vastuseis näitas, et Reformierakond oli teiste jaoks ülbuse astme ületanud ja otsused olid kuluaarides juba tehtud.

Tagantjärele olukorda analüüsides tundub tõepoolest, et teised erakonnad tegid juba presidendivalimiste ajal eelkokkulepped uue valitsuse moodustamiseks. Samal ajal spinniti väljapoole, et hoopis meie räägime Keskiga läbi. Seda võin küll kinnitada, et ei keegi meie aseesimeestest, peasekretär ega ka erakonna esimees ei pidanud Keskerakonnaga läbirääkimisi.

Kui palju oled sa ise Taavi Rõivasega rääkides teinud etteheiteid või avaldanud mõtteid, mida ta on erakonna juhi ja peaministrina valesti teinud?

Loomulikult arutame asju ja ütleme välja arvamusi, muidu poleks ju võimalik leida parimaid lahendusi. Sai arutatud, kas peaksime tegema presidendikandidaadi leidmiseks sisevalimised. Minu eelistus oli, et Marina Kaljurand oleks jätkanud välisministrina, millist tööd ta väga armastas. Ta oleks võinud astuda erakonda ja saada 2019. aasta valimistel rahva mandaadi. Siim Kallas ütles, et ta oleks valituks osutumise korral olnud ainult ühe perioodi vabariigi president, seega olid Marinal – ja on endiselt – kõik eeldused olla president viie aasta pärast.
Hanno Pevkur on suur hobikokk. Vabadel hetkedel askeldab köögis ainult tema, Helin saab siis puhkust. Laste sõnul õnnestub isal kõige paremini pardi rinnafilee kartuligratääniga.

Miks sind ei kuulatud?

Eks meil oli kaks kõva kivi: Marina ja Siim. Mõlemad ütlesid, et soovivad saada presidendiks. Kui Marina teatas soovist presidendiks kandideerida, oli sisevalimisteks sobiv aeg juba mööda lastud, ja pärast seda ei saanud Marina jätkata ka välisministrina. Tagantjärele targana: kui oleksime teinud sisevalimised, kas siis oleks saanud Reformi kandidaat presidendiks? Täna ütlen, et ei oleks. Teiste erakondade soov oli selleks ajaks juba nii palju tugevam sellest, millise valiku oleks teinud Reformierakond. Me ei tea, milline oleks olnud poliitiline reaalsus siis, kui oleksime kohe alguses, kui Siim Kallas tuli presidendijutuga avalikult välja, leppinud kokku, et tema ongi erakonna üks ja ainus presidendikandidaat.

Nii et poliitiliste mängude tõttu kaotas Eesti hea presidendi? Vaevalt Kallas enam kunagi kandideerib.

See on tõsi. Mul on kahju, Siim oleks olnud väga hea president. Poliitmängud tähendasid, et sel hetkel olnud valikust jäi kõige parem president valimata. Aga praegune president on kindlasti väärikas ja saab tööga väga hästi hakkama.

Oled kaheksa aastat poliitikas olles aru saanud, et poliitikat tehaksegi põhiliselt tagatubades?

Poliitikat tehakse nii, et väiksem seltskond pakub lahendused ja erakonna üldkogul või volikogul need kinnitatakse. Aga mida aeg edasi, seda rohkem on suurema kaasamise ootust. Kümme aastat tagasi ei rääkinud keegi näiteks Arvamusfestivalist. Meil ei olnud siis ka nii palju vabatahtlikke, kes oleksid panustanud siseturvalisusse või teiste inimeste aitamisse, näiteks Toidupanka. Ühiskond on muutunud ja ka erakonnad on muutunud palju suuremaks. Reformierakond peab ajaga kaasas käima ja opositsioonis on meil võimalus muutuda tugevamaks, et pakkuda Eestile uus lahendus. Mida on Eestil vaja? Tugevat keskklassi. Peame tegelema tugeva keskklassi tekke soodustamisega, et edu ja edukamaks pürgimine ei oleks karistatav. Edukate kõrval peab riik leidma üles tegelikud abivajajad ja neid toetama. Mitte nii, et toetusi makstakse kõigile võrdselt: 300 eurot kuus hakkab saama nii kolmelapseline miljonäripere kui ka raskustes pere. Selle muutmiseks saame paremini kasutada IT-süsteeme. Peame ajakohastama ka tööõigust: kaheksast viieni tööaeg ei õigusta end enam paljudes sektorites.

Kui veendunud oled praegu selles, et n-ö valge kampsuni poliitika aeg, kus võim on kitsa kildkonna käes, on erakonnas möödas?

Olen veendunud selles, et kui erakond tahab tulevikus edukas olla, peab ta olema valmis ajaga kaasas käima. Muutuma üle-eestiliselt kaasavamaks. Miks mitte teha ka erakonna juhatuse valimised regionaalselt, et sellesse jõuaksid ka piirkondade esindajad? Otsustusprotsess peab olema teistsugune ja juhatuse roll edaspidi tugevam.
Hanno Pevkuri pere on juba 11 aastat elanud avaras Veskimöldre eramus.

Kuidas kavatsed vastu astuda Reformierakonda seni iseloomustanud kitsa kliki tagatoapoliitikale?

Austades Reformierakonna põhikirja ning usaldades rohkem juhatust ja piirkondadest tulevaid ideid. Poliitika on meeskonnamäng. Peab saama usaldada, su ümber peavad olema inimesed, kes aitavad uute mõtetega – ka erakonnast väljaspool. Olen valmis väitlema ükskõik kellega ükskõik kui kaua teemal, missugune peaks olema Reformierakonna juhtimine ja mida peab tegema, et praegust olukorda parandada.

Sa ei ole praeguse juhtimisega rahul?

Kõikide otsustusprotsessidega ma rahul ei ole. Et meil ei ole juhatuses nii palju arutelu, kui peaks, ja et olulised otsused tehakse väga kitsas ringis. Kui otsustusprotsess pole erakonnaliikmetele selgelt mõistetav, tekivad küsimused, kuidas üks või teine otsus sündis.

Reformierakonnas ei ole juhti valides kunagi demokraatiat rakendatud. Kas usud, et seekordsed valimised tulevad üdini demokraatlikud?

Tõsi, meil ei ole kunagi olnud mitut kandidaati. On igati hea, et toimuvad sisulised valimised. Juba selleks et anda uuele juhile legitiimsus, tuleks ta valida erakonna üldkogul ja see, kes ei osutu valituks, peab aktsepteerima valikut. Teist võimalust ma ei näe, et erakond ei lõhestuks.

Kas vastab tõele, et tagatuba toob kandideerima ka Urmas Paeti, et sinult võimalikke hääli ära võtta?

See sõltub eelkõige Urmas Paetist. Urmas on teinud oma kandideerimisotsused ikka ise. Võimalik, et näeme kandidaatide hulgas veel teisigi nimesid.

Mis juhtub siis, kui Reformierakonna esimeheks saab Kristen Michal?

Siis on see erakondlaste valik ja erakonna liikmete valikut peab aktsepteerima.
Ühine piparkoogitegu on Pevkurite pere jõuluaegne tava. Esimest korda tehakse neid alati esimese lume saabudes. Aga kui ka suvel tuleb peale hirmus piparkoogiisu, teeb ema vajaliku taina kärmelt valmis. Seda juhtus juulis ja augustis.
Mirt Marleen kaunistab hoole ja armastusega järjekordset piparkooki.
Pevkurite pere piparkoogid on klaasaknaga. Selleks tuleb lõigata piparkoogi sisse avaus ja panna sinna sulama värviline klaaskomm.

Kas oled mõelnud ka stsenaariumile, et kui sa ei osutu valituks, siis lahkud erakonnast ja poliitikast?

Kunagi ei tea, mis elu ette toob, aga kindlasti ei tõsta ma valget lippu. Ainuke poliitiline jõud, keda näen Eesti elu edasi viimas ja kel on minuga sarnane ettekujutus isiku- ja ettevõtlusvabadusest, on Reformierakond. Inimeste jõukus ja tugev keskklass saab tulla ainult tänu vabale ja vähe piiratud majandusele. Seda ei taga mingil juhul riigikapitalism. Praegu on minus tahtmist ja soovi võita järgmised valimised.

Kuidas on sujunud üleminek kolmekordselt ministrikogemuselt igavlevaks opositsioonipoliitikuks?

Esimene nädal riigikogus on olnud ülitihe. Arutame kohalikke valimisi. Seisame selle eest, et riigieelarve saaks mõistlikult vastu võetud, et need hullused, mida praegune koalitsioon tahab sinna sisse panna, ära hoida. Uus valitsus tahab kiirtempos muuta juba jõustunud maksuseadust. Samuti kehtestada arusaamatu suhkrumaksu, mida sellisel kujul ei olegi üldse võimalik ellu viia. Peale selle veel automaks ja aktsiisimuutused.

Kujutan ette, et pärast kaheksat aastat ministrina rakkes olemist on opositsioonipingil keeruline istuda. Adrenaliin ei lähe ju nii kiiresti verest välja?

Loodan, et saan nüüd rohkem aega spordile pühendada. Ministrina oli kehaline aktiivsus väga väike. Adrenaliin on loomulikult üleval, panustan riigikogus palju teemadele, mis mind huvitavad. Rakendan end ka maksimaalselt Reformierakonna heaks, et fraktsioon oleks ühtne. Aga kui mind valitakse esimeheks, tähendab see taas 24/7 tööd, et erakond oleks järgmistel valimistel edukas.

Nii et pere ei võida muutusest midagi ja elu läheb vana rada edasi?

Perekond võidab selles, et saan nüüd oma aega paremini planeerida. Saan võtta aega lastele ja abikaasale, et nendega koos rohkem asju teha. Olen praegu ise oma aja ja kalendri peremees.

Kus mööduvad teie pere jõulud?

Meil on kena traditsioon, et jõululaupäeval oleme alati minu vanemate ja esimesel pühal abikaasa vanemate juures. Alati on meil käinud jõuluvana. Samuti on komme, et naispere läheb jõululaupäeval kirikusse ja meespere valmistab samal ajal jõululauda ette ning valvab lapsi.

Kuidas suhtud sellesse, et president Kersti Kaljulaid keeldub astumast üle kiriku läve, solvates usklikke?

Kirik on Eestis endiselt olulisel kohal. Vastutasin siseministrina ka usuküsimuste eest – olles ise ristimata – ja pidasin väga oluliseks hoida lähedast kontakti kõigi religioonidega, mitte ainult luterlaste, vaid ka õigeusklike ja teistega.

Kelle poolt on sel juhul erakonna mõjuvõimas perekond Kallas, kui läheb valikuks kahe kandidaadi vahel – Hanno Pevkur või Kristen Michal?

Saan hästi läbi nii Siimu kui ka Kajaga ja oleme arutanud ideid, kuidas saaks Eestit edasi viia. (Kolmapäevases Eesti Ekspressis ütles Kaja Kallas, et toetab Pevkurit – I. V.)
Piparkoogitöökoda. Kokku üle kümne pannitäie maitsvat maiust saab uhke välimuse.

Saan aru, et sul on ambitsioon võtta ühel päeval ka peaministri vastutus?

Kui olen valmis kandideerima erakonna esimeheks, olen loomulikult valmis ka kandma peaministri vastutust.

Oled olnud kolm korda minister, aga sinuga ei seostu ühtki skandaali. Ometi oled pidanud võtma vastutuse pärast Maret Maripuud, kes lahkus skandaaliga sotsiaalministri kohalt, ja pärast Kristen Michalit, kes astus justiitsministri kohalt tagasi pärast musta raha skandaali. Kuidas on sul õnnestunud hoida oma n-ö rinnaesine puhas?

Oluline on usaldada ennast ja oma meeskonda ning teha õigeid valikuid. Kui näiteks digiretsept ei hakanud esimesel nädalal tööle, oli mul valida, kas anda arendajale pikendust või leida kiire lahendus väljastpoolt. Väljast leitud abilised leidsid vea kärmesti üles ja meil õnnestus digiretsept kiiresti tööle panna. Sama lugu oli Eston Kohveri kojutoomisega.

Läbirääkimised venelastega ei olnud kerged. Kui tervist ja jaksu peaks pikalt olema, on võimalik ehk kunagi tulevikus detailselt rääkida, kuidas Eston koju tagasi tuli, praegu on osa sellest protsessist kaetud riigisaladusega.

Mis on olnud kõige raskemad hetked ministriametis?

Need on hetked, kui oleme kedagi kaotanud. Seda kahjuks juhtus. Kui Haapsalus uppusid kaks piirivalvurit – tegemist oli õnnetusjuhtumiga.

Kahjuks juhtus ka selline asi, kus sügavas alkoholijoobes politseinik lasi teise inimese maha. Ida-Virumaal olid koledad juhtumid: väikese Varvara ja 14-aastase Darja mõrv…

Usun, et ka poliitikat saab ajada nii, et üksteist ei mõnitata ega solvata.

Väga raske oli hetk, kui Võrus kadus Markus, keda pole siiani leitud. Neid hetki, kus tunned iga rakuga, et see puudutab sind sügavalt, on olnud palju. Poliitikul peab olema empaatiavõimet. Kui kaotad võime olla inimlik, unustad ära, kes on su sõbrad, ja minetad võime enda üle naerda, pead poliitikast ära tulema.

Paraku võim muudab inimest.

Kui sa lased muuta. Mina ei ole kaotanud sellepärast ühtki oma sõpra, et olen minister. Ma ei ole ka muutnud oma käitumist abikaasa, pereliikmete ja sõpradega seetõttu, et olen minister. Käitun nendega täpselt samamoodi nagu siis, kui olin õigusnõunik Järva-Jaani vallas või jurist õigusbüroos.

Usun, et ka poliitikat saab ajada nii, et üksteist ei mõnitata ega solvata. Pead arvestama, et täna teed koostööd ühe erakonnaga, homme võib-olla teisega. Poliitikas toimib solvamine, sest küüniliste ütlemised pälvivad tähelepanu. Laiema toetuse saamiseks tuleb aga pakkuda suuremale hulgale sobivaid lahendusi.

Kui pikka valitsemisaega sa praegusele koalitsioonile ennustad?

Julgen arvata, et kriisihetk tuleb kevadel, kui on vaja kokku panna uus riigieelarve strateegia ja selgub, kas see kanajalgadel Exceli tabel, mille nad on kokku kirjutanud, peab vett. Kohalikud valimised näitavad, mis saab Keskerakonnast: kas kriminaalasjas süüdistatav Edgar Savisaar tuleb välja oma nimekirjaga? Sellest sõltub, milline saab olema Keskerakonna tugevus riigikogus. Vaadates, mis on toimunud Martin Repinski ümber, ei ole praegusel valitsusel olnud hea start. Jüril tuleb tunnistada, et ta on oma valikutes eksinud. Miks tal oli vaja selline inimene ministriks panna, ma ei tea.

Sa ei saa seda praeguselt peaministrilt ka küsida, sest ta ei suhtle sinuga?

(Muigab.) Usun, et suhtleb. Ja kindlasti varem kui kahe aasta pärast. (Siis on riigikogu valimised ja uue valitsuse moodustamise aeg – I. V.)
Hanno, Helin, Jan Joonas ja Mirt Marleen lõplikult valmis piparkookidega pere elutoas. Head isu!