Jah, nagu ikka, iga muutus toob kaasa teatud ebastabiilsuse.

Liiga märgatav osa sellest ajast, mis võinuks kuluda uue valitsuse programmi tutvustamisele, läks ühe ministri personaalküsimusele. Repinski tegi väga õige otsuse ise tagasi astuda – mõistes, et peab esmalt küsimustele, mis on seotud tema ettevõtlustegevusega, joone alla tõmbama ning seda ministriametis teha ei saa.

Väga kõvasti on pildis alkoholitootjate ja automüügiga seotud ettevõtete ning teiste huvirühmade PR ja lobby valitsuse maksupoliitiliste muudatuste vastu.

Vaid üks näide viimasest tendentsist.

Hiljuti ilmus ühes uudisteportaalis pealkiri “Eksperdid peavad automaksu kava liialt tormakaks”. Ainult et uudises tsiteeriti mitte sõltumatuid asjatundjaid, vaid autosid müüvate ettevõtete esindusorganisatsiooni juhatajat ning ühe Eesti suurima automüügiettevõtte tippjuhti.

Kindlasti eksperdid, aga kaugeltki mitte sõltumatud.

Nii lähebki infosõjas tõde kaduma. Eesti inimestest maksukoormus väheneb uue valitsusega.

Valitsuse maksureform jätab alates 2018. aastast kuni 1200 eurot teenivatele inimestele igas kuus (!) 62 eurot enam kätte, kui kehtiv seadus ette näeks. Maksumuudatusest võidavad kõik, kes teenivad vähem kui 1758 eurot.

Alles 1758 eurost rohkem teenivate inimeste maksukoormus tõuseb sõltuvalt sissetulekust kuni 38 euro võrra kuus. Usun, et enamik neist ei pane seda tähelegi.

Olen kindel, et ka valitsusaparaadi kommunikatsioonipool tuleb oma ülesannetega mõne aja pärast suurepäraselt toime ning tasakaalustab ka meediapildi.

Oli arvata, et pärast 17 pikka aastat ühe partei juhtimist, on mõnevõrra keeruline kellel tahes, kes hakkab võimu üle võtma. On väga mõjukaid huvigruppe ja ettevõtjaid kelle jaoks see vahetus oli väga ootamatu ning kelle huvides oleks olnud eelmise olukorra jätkumine kasvõi lõpmatuseni.

Mõistagi on nende mõju veel mõnda aega tunda.

Olukorda komplitseerib Keskerakonna eelmise esimehe ning mitmete ettevõtjate, kui ka erakonna enda vastu esitatud erinevad süüdistused.

Segadust suurendab, et nii nagu mitmel korral varem suurt avalikkuse tähelepanu pälvivate kohtuasjade puhul, on ka sel korral lahing avalikkuses alanud märksa varem kui lahingud kohtusaalis.

Toimikute sisu avaldatakse nagu mitmel korral varem tükkide kaupa ajakirjanduse veergudel, mis kahjustab asjaosaliste endi jaoks väljavaateid ausale kohtupidamisele, laiemalt aga Eesti õigusemõistmise mainet tervikuna.

Täiendavalt on Keskerakonna uus juhtkond saanud pärandina küllalt keerulise finantsseisu, mis sunnib müüma erakonnale kuuluvat kinnisvara. Ent ka sellega tullakse toime.

Põhiküsimus on sellises olukorras – mida peab Keskerakond tegema, et otsustavalt tõmmata joon mineviku ja uue olukorra vahele?

Konkurendid, soovitavad enam-vähem uue erakonna asutada.

Loobuda kogu juhtkonnast – ka neist, kes ei ole problemaatiliste otsustega kuidagi seotud. Loobuda vabadel valimistel saadud mandaatidest (nt Tallinnas) ja siis, siis võiks rääkida, et Keskerakond nüüd sobib. Aga võib-olla on ka siis veel midagi tegemata.

Ma ei ole kindel, et seda rääkides soovivad head kolleegid teistest erakondadest Keskerakonnale siiralt parimat nõu anda. Julgen selles kahelda.

Tegelikult on selge piir tõmmatud juba kongressi otsustega.

Täiesti selge mandaadiga on ametisse valitud uus esimees, kelle puhul küll keegi ei saa väita, et ta on eelmise perioodi tehingutega seotud.

Juhatusest jäid kongressil välja mitmed kõige käredamad eelmise esimehe toetajad ning senised juhatuse koosolekud on näidanud, et enamikes küsimustes ei jookse erimeelsuste piir sugugi mitte samast kohast, kus enne kongressi. Ehk siis, edasi minnakse pigem koos kui leerides.

Juhatuse enamus on häälestatud konstruktiivselt, tehakse koostööd.

Ei ole vaja kutsuda kokku uut kongressi ja langetada samu otsuseid veel üks, kaks või kolm korda, et ka Rainer Vakra rahul oleks.

Keskerakond ei pea tegelema minevikuga, vaid tulevikuga ja seda ka tehakse.

Need, kes on valitsuses, kesknduvad oma tööle ministeeriumides. Omavalitsustes, pealinnas kaasa arvatud tegeletakse jooksvate ülesannetega ning järgmise aasta eelarvete ja tööplaanidega. Erakonna büroo valmistub järgmiste valimiste kampaaniaks.

Keskerakonna edu ei mõõdeta lõpuks mitte selles, kuivõrd me oskame disntaseeruda sellest, mis on varem tehtud, vaid sellega, kuivõrd me suudame taas läheneda Eesti inimestele, kaitsta erakonna valijate ja toetajate huve.

Kuivõrd erakond suudab oma maailmavaadet kaitsta nii riigi kui omavalitsuste tasemel.

See on võti. Ja selle alusel tuleb hinnata igat erakonda.