Välispoliitika teadur: Putiniga kontaktis olev Tillerson USA välisministrina sunniks Eesti diplomaate veelgi enam pingutama
Võimalik järgmine USA välisminister, Rex Tillerson, pole seni poliitilisel ametikohal töötanud. Ta on naftakompanii juht ja olnud lähedases kontaktis ka president Vladimir Putiniga. Kui USA võtab välispoliitikas Venemaale senisest pragmaatilisema lähenemise, siis peab Eesti suhtlema aktiivselt kõigi USA seadusandliku ja täitevvõimu esindajatega, leiab Eesti välispoliitika instituudi vanemteadur Aap Neljas.
USA presidendiks valitud Donald Trump on jätkamas oma valitsuskabineti formeerimist. Tema senised ministri ja muude tähtsate ametipostide osas tehtud valikud on seni olnud kas ärimaailma või kõrge auastmega erusõjaväelaste hulgast. Tänaseks on selgeks saanud, et endise presidendikandidaadi Mitt Romney kõrval on kõige tõenäolisemaks välisministrikandidaadiks tõusnud Rex Tillerson.
Tillerson on maailma ühe suurima börsiettevõtte, naftakompanii ExxonMobile juht 2006. aastast. Selle ametikoha taustaga on tal laialdased kogemused, kuidas teha rahvusvahelises ärimaailmas kokkuleppeid, kuid tal puuduvad siiamaani poliitilisel ametikohal olemise kogemused. Sellisena oleks ta aga esimene avalikus sektoris töötamise taustata välisminister USA ajaloos. Samas on naftaäri tihedalt seotud poliitikaga, nii et päriselt poliitikakaugeks majandustegelaseks Tillersoni siiski pidada ei saa.
Tillersonil on laialdased kogemused Venemaaga äriajamisest, ta on sõlminud mitmeid naftaväljade hõlvamise lepinguid Venemaaga. Ka on tal ExxonMobile aktsionärina majandushuvid Venemaal, sealhulgas oleks tal võita ka Venemaa Põhja-Jäämere naftaväljade ekspluatatsiooni tulekust, mida seni takistavad Venemaa vastu kehtestatud sanktsioonid. Tillerson on seni ka olnud avalikult kriitiline sanktsioonide kui USA välispoliitika instrumentide kasutamise suhtes. Seetõttu on näiteks Wall Street Journal leidnud, et ministrikohale asudes peaks Tillerson oma osalusest ExxonMobiles loobuma, et olla oma ametis erapooletu.
Tillersoni peetakse ka üheks läänes Venemaa liidreid paremini tundvaks isikuks, kes on olnud lähedases kontaktis nii president Vladimir Putini kui ka Rosnefti juhi Igor Setšiniga. Tema lähedaste suhete põhjal Vene liidritega on lääne ajakirjanduses prognoositud, et välisministrina võiks ta ajada pragmaatilist, kitsamalt USA rahvuslike huve eelistavat ja vähem USA senistest rahvusvahelisest kursist lähtuvat poliitikat Venemaa suhtes. Brookingsi teadur Thomas Wright on välja toonud, et Tillersoni valimisega välisministri kandidaadiks on Trump tegemas valikut eelistada Venemaaga suheldes kasulike kokkulepete saavutamist ohjelduspoliitikale.
Sellise uue välispoliitilise lähenemise esiletõusu võib aga takistada USA kongressi enamiku vabariiklaste kriitiline suhtumine Venemaasse. Kuivõrd välisministri kandidaadi peab heaks kiitma USA senat, siis saavad ilmselt ministrikandidaadi kuulamistel selgemaks Tillersoni seisukohad välispoliitika suhtes. Juhtivaid vabariiklastest senaatoreid, Jonn McCain, on juba avaldanud muret Tillersoni liiglähedaste suhete pärast Putiniga. Ka ametisse nimetamise korral on Tillerson siiski seotud USA välisministeeriumi senise liiniga, ka oleks kaitseministri kandidaat James Mattis administratsioonis tõenäoliselt vastu sellistele sammudele, mis võiksid õõnestada NATO solidaarsust.
Eestile tähendaks selline senisest pragmaatilisem ja vähem väärtustel põhinev suunamuutus USA välispoliitikas vajadust püüda veelgi efektiivsemalt esindada meie huve Washingtonis, et mitte jääda suurriikide kokkulepete juures vaid nende objektiks. Selleks tuleb aktiivselt suhelda kõigi USA nii seadusandliku kui ka täitevvõimu esindajatega.
