Meie reliikvia on kuulsuse narrid

„Tasujad” on realistlik muinasjutt kliki- ja like’i- põhise meedia tarbijatest ja staaridest.

Ugala teatri etenduse pealkiri ja süžee kõrvalliin on võetud Eduard Born-höhelt, kes on lavastuses tõesti tähtis allikmaterjal ja seda koguni kolme teosega: „Kuulsuse narrid”, „Tasuja” ja „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad”. Viimasest näeme küll ainult selleainelise „Viimse reliikvia” kaadreid, „Tasuja” esineb pigem arhetüübina, mille pinnalt päästetakse valla demagoogiline meediakampaania. Kogu ilu ja au on laval ikkagi Salomon Vesipruuli ja Jaan Tatika otseste järeltulijate päralt.

Sakslaste ja eestlaste võitlust Jüriöö ülestõusu päevil asendab tänapäeva Eestis Tatikate ja Vesipruulide vaheline meediakonflikt. Vesipruuli lapselapsest (Marika Palm) on saanud arvamusliider ja meediastaar, Tatika omast (Mikk Jürjens) poliitik ja samuti meediastaar. Võitlus käib nende vahel sama aktiivselt kui nende esiisade vahel, kuid eesmärk on sootuks teine: võimalikult sageli meediasse pääseda ja rohkem like’sid saada.