Kas lõigata end eurooplaseks või jääda barbariks?

„Eesti ümberlõikaja” küsib ilukirjanduslikes dialoogides, milline on Eesti koht eestkappavas Euroopas.

Mihkel Muti uue raamatu pealkirja ja sisukorda vaadates võis oletada, et äkki tuuakse siin Eesti oludesse Michel Houellebecqi „Alistumisest” tuttav süžee: moslemid võtavad Euroopa üle ja intellektuaalid vaatavad seda loiu huviga pealt. Selgus, et päris õige see eeldus pole – ehkki on tõsi, et ka „Eesti ümberlõikajas” lahatakse Euroopa probleeme, sealhulgas rändekriisi. Ometi ei fantaseeri Mutt migrandihordidest, kes kogu Eesti šariaadi ikke alla painutaksid. Asi on palju piinlikum, migrantidel puudub meie küllusliku elustandardi vastu millegipärast huvi ning nad pürivad sinna, kuhu meiltki tulevad migrandid: päris-Euroopasse.

Muti raamatu põhifookus ongi Eesti koha Euroopas väljaselgitamine ja tõdemus, et see koht on rohkem retoorilist või fiktiivset laadi. Selles väljendubki Euroopa suur solidaarsus, seletab eurokraat Ograc van der Velde oma alluvale: ühed ei tunnista, et nad on teise järgu rahvad, ja teised teevad näo, et nad polegi paremad. Raamatu eestlastest tegelased läbivad selle järelduseni jõudes kõik leina peamised etapid. Alam-Kolkaküla tardumusest pärit J-R Rähn alustab raevuka eitamisega ja kolkapatriotismi ülistamisega, kuni annab alla ja otsustab end uueks inimeseks „ümber lõigata”, kui muul moel eurooplaseks ei saa. Paratamatult tähendab see enda seest kõigi eestluse jälgede väljajuurimist.