Sutrop analüüsib Kaljulaidi intervjuud: tema suhtumine jumalasse on nagu uhkel eesti talupojal ning ta unistab individualistlikust ühiskonnast

President Kersti Kaljulaid ütleb aastaintervjuus, et talle on kõige armsamad teemad haridus, teadus ja majandusküsimused, aga ka ühiskonnaga seotud küsimused. Ometi on ta oma seniste väljaütlemiste ja käitumisega ilmselt tahtmatult loonud endast kuvandi kui võitlevast ateistist.

Ta tunnistab küll, et on külastanud ühte kogudust, aga seda siiski mitte koguduse, vaid seal tegutseva MTÜ Vaikuse Lapsed pärast. Ta ei taha midagi kuulda tänujumalateenistustest, kus ta ise peaks kohal olema. Ta rõhutab, et riik on meil ilmalik ja riigikirikut pole. Pole vaja kummardada ühtegi religiooni. See kaitseb meid ka võõraste religioonide eest. Siiski tunnustab ta islamit, kui ta ütleb, et „islam ja terrorism ei tohiks olla sünonüümid“. Tema suhtumine jumalasse on nagu uhkel eesti talupojal, kes ei kummarda kellelgi ega millegi ees.

President unistab individualistlikust ühiskonnast, kus igaüks ajab oma asja ning ei sega teisi ning sellest, „kuidas igaüks saaks koos oma sõpruskonnaga teha endale sellist Eestit, nagu tema tahab, ümber iseenda. Seejuures tegemata liiga kellegi teise Eestile.“ President toetab „vabakonna esindusi, Facebooki gruppe, keda iganes“, kes kodukohtades toimetavad.

Ta kaalub oma sõnu, tema jaoks ongi põhiline relv sõna. Mõned sõnad on vaiksed, mida avalikkus kunagi ei kuule, ja teised on need, mida kõneldakse valjult suurte auditooriumite ees. Kuuldavalt räägib ta vabadustest, vastutustest ja sellest, mis on valitsuse õigus ja kohustus, mis on presidendi võimalus ja volitus. Tema jaoks on oluline, et inimeste silmad teda kuulates säraksid, et tema sõna tõesti loeb.

Tema sõnavaras on väljendid, millega ta püüab jõuda iga eestlase südamesse: „soe süda“, „ei saaks haiget“, „rõõmsalt ja muretult“, „see, mis hinge liigutab“. Eestlust peab ta väga oluliseks. Samas ei kasuta ta seda sõna.

Ta räägib meie komberuumist, sellest, et meil on õigus elada oma igapäevast elu nii nagu me elame, käia riides ja süüa nagu tahame ja oleme harjunud. Ta ütleb otse, et „meil on kombeks kõik toimetused siin riigis siiski ära teha eesti keeles“.

President ütleb selgelt välja, et me ei peaks mujalt tulijatel laskma oma komberuumi, seda, kes me oleme, muuta.