Armastust ihkab nii naine kui ka mees
Ei ole võimalik rääkida 20. sajandi lääne kirjandusest ega maailmakirjandusest üldse, rääkimata Virginia Woolfist (1882–1941). Oli ju just Woolf see, kes oma möödunud sajandi esimesel poolel kirjutatud teostega, olgu nendeks romaanid või esseed, võitles naiskirjanikele kätte koha meeskirjanike kõrval. Loomulikult ei olnud Woolf sugugi esimene naiskirjanik. Esimene professionaalne Briti naiskirjanik Aphra Behn (1640–1689) tegutses juba 17. sajandil, aga 20. sajandi algus oli aeg, kui naised üle kogu maailma hakkasid nõudma meestega võrdseid õigusi.
Kuna Virginia mõlemad vanemad olid varem abielus olnud ja leseks jäänud, kasvas tüdruk üles kolmest abielust pärit laste seltsis. Tema isa Leslie Stephen oli viktoriaanliku ajastu silmapaistev kriitik, toimetaja ja elulookirjanik, mis tähendab, et Virginia ja tema õde Vanessa said kodus üsna korraliku hariduse, kuid ülikooliharidust neile ei võimaldatud.
90-aastane „Orlando”
1912. aastal abiellus noor kirjanik Leonard Woolfiga ja temast sai Virginia Woolf. See oli hea abielu: Leonard hoidis kaasat väga ja hoolitses tema eest, kui Virginiat tabasid ebakindluse perioodid. Lapsepõlves alguse saanud depressioonihood süvenesid aja jooksul ja viisid viimaks õnnetu lõpuni. Virginia Woolfi kirjutatud üheksa romaani ja esseed on aga kirjandusloo olulised teetähised. Ilma nendeta ei oleks 20. sajandi modernism kaugeltki see, mis ta on. Ilma Woolfita oleks veel vähematel naiskirjanikel oma tuba, kus kirjatööd teha.
Läbi mitme sajandi elades kohtab ta oma teel inglise kirjandusloo tähtsaid autoreid. Küll arutletakse seal Shakespeare’i püsimajäämise üle, küll astub läbi Alexander Pope.
„Orlando” on ka Virginia Woolfi armastuskiri aednikule ja kirjanikule Vita Sackville-Westile. Kaht naist sidusid esialgu sõprussidemed ja hiljem said neist armukesed.
Vita Sackville-Westi poeg Nigel Nicholson on kirjutanud: „„Orlando” kannab endas kogu Vita mõju Virginiale. See on kirjandusloo pikim ja kauneim armastuskiri, kus Virginia uurib Vita olemust, liigutab teda ühest sajandist teise, mängib temaga, riietab ta karusnahkadesse, pitsi ja smaragdidesse, narritab teda, flirdib temaga, mässib ta udukardina sisse.”
Orlando elab
Romaanist sai suur edulugu, mis tagas Woolfidele viimaks ometi majandusliku kindluse. Kui raamatu ilmumisega kaasnenud kuulujutud on praeguseks tähtsuse kaotanud, siis romaani koht maailmakirjanduse ajaloos on niisama hästi kui kivisse raiutud.
„Orlando” elab. Orlando niisamuti.
LP romaanisarja viimane raamat, Virginia Woolfi „Orlando” homsest saadaval koos LP-ga vaid nädalajagu! Vaata lisa: www.lpraamat.ee