Alustaks lihtsamast näitest, sest saatuse tahtel osutus just Eesti selleks kohaks, kus ajakirjandus end mitte üksnes neljanda, vaid koguni esimese võimuna üritas kehtestada. Tolles tüdinud omal ajal ja rahva enamuse tahte vastaselt kehtestatud totrast presidendivalimissüsteemist, kus kõik pidi toimuma kartellipoliitikal tunnuslikult suurte müüride vaikuses, otsustasid Eesti meediajuhid sedapuhku rahvast ehk valijaid meeldivalt üllatada.

Ehkki seadus ei näe ette valimiskampaaniat, korraldame selle ise koos kandidaatidega, kellele tagati piisav ekraani, eetri- ja leheruum ning vajalik nänn ja reklaam. Seda kõike tehti kehtivat poliitsüsteemi, täpsemalt rahvalt mandaadi saanud poliitikuid ignoreerides. Pole siis ime, et kui kogunesid need, kel oli õigus ja pädevus presidenti valida ja asusid hindama nende ette toodud presidendimängu tulemusi, lükati kogu pakutu kolinal tagasi. „Neljas võim“, õigemini tema konkreetne toode kukkus läbi.

Eesti ajakirjanduse juhtide auks tuleb öelda seda, et kaotusega on lepitud ja tahaks loota, et on ka mõistetud, et valimisdemokraatia puudumist ei saa ega tohi asendada pseudodemokraatliku näitemänguga tegevpoliitikute osalusel. Ajakirjanduses siiani läbi löövat teatud jahedust ja irooniat vabariigi presidendiks valitud Kersti Kaljulaidi suhtes tuleb võtta kui tagantjärgi ülestunnistust – „Miks me teda varem ei märganud?“

Mis teha, kui Eesti ajakirjanduse tipus kehtestati juba aastakümneid tagasi nimekirjad (mäletate jutte 30st perekonnast, revideeritud tuntuse nimekirju jmt) kellest kirjutada või mitte. Et mitte pikaks minna, küsin vaid ühte – mitu esikaane- või esinduslugu avaldati Eestis Kersti Kaljulaidist aastail 2004-16, kui ta oli meie tähtsuselt neljas esindaja Euroopa Liidus? Pakun, et 9. Jätkem Kallas ja Ansip kõrvale, ka meie esindajatest Euroopa kohtus tuli aastas rohkem portreelugusid, kui Euroopas kaugele jõudnud Kerstist 12 aasta jooksul.

Seda naisküsimuses vaat, et Euroopa edumeelsemaiks riigiks pidavas Eestis. Sisuliselt oli tegu eliidi-siseses mänguga, seda nauditavamad on ka sellest seltskonnas kostuvad oigamised kes küll see sihuke on jne.

Eestist meediast siinkohal ja kiirkorras Ameerikasse ülekolimise teeb võimalikus see, et seal pole presidendivalimine poliitikute nurgatagune üritus, vaid rahva, poliitikute ja meedia ühisüritus.

Ometi tekkis sealgi mullu kardinaalselt uus seis, sest teise suurpartei etteotsa kerkis mees, kellele seda kohta kuidagi ei ennustatud. Järgnes midagi suisa enneolematut – Donald Trumpi vastu astusid välja nii vabariiklaste endi kui demokraatlik poliitiline eliit. Samuti ajakirjandus – suurlehtedest toetas Trumpi ju vaid Las Vegas Review Journal, kõik ülejäänud, sealhulgas ka enamus telekanaleid, toetasid Clintonit.

Selle ajaga, mil Trump seljatas erakonna-siseses konkurentsis kerge vaevaga jagu kõik oma 16 konkurenti, oli USA mullune valimiskampaania saanud ka oma tänaseni püsiva näo – räpasus, sest kõik Trumpi-vastased lood ja avaldused olid räpased, mida saatsid veel pärasemad sissemuukimised arvutitesse ja kõigi kättesaadu kohene turustamine.

Mõistagi on kõiges oma osa ka Trumpi algusest peale napisõnalisel ja põhiliselt sotsiaalmeedia kaudu toimival suhtlemisel ajakirjanikega – kontrast teiste kandidaatidega missugune. Rääkimata sellest, mida ükski endast lugupidav ja omasuguste silmis staatust omav USA ajakirjanik ei kujutanud ette enne valimiskampaaniat – toimetuselaua taga kliendi ootamise asemel peavad nad nüüd ise minema Trump Towerisse, kus neil võib olla õnne midagi teada saada, ent sama hästi ka mitte.

Nagu teada, kogus Clinton valimistel 3 miljonit häält rohkem, ent kehtiv valimissüsteem tegi Trumpist presidendi ja piltlikult öeldes, on suur osa USA meediast võtnud Trumpi suhtes samasuguse hoiaku nagu Clintoni fanaatilised pooldajad – ei tunnusta valimisvõitu ja kogu lugu.

Meedia puhul tähendab see võimu mitte omaks võtmine sihipärast järamist võimukandja kallal, lakkamatut tõestamist, et ei see mees ega ka tema võimalikud kaastöölised küll kohe kuidagi ei kõlba USAd juhtima. Seda kõike väidetakse olukorras, kus nii USA kui Venemaa arendavad välja uusi raketitõrjesüsteemi ja koidab vajadus milleski kokkuleppida, kus Hiina on selgelt asunud end kehtestama Kaug-Idas ja loonud seal uue geopoliitilise seisu, rääkimata ammustest ummikutest Lähis-ja Kesk-Idas ning Venemaa värsketest avantüüridest Ukrainas ja Süürias.

USA poliitika selginemist neis küsimustes oodates uputati aga USA ajakirjandus üle kõmujuttudega sellest, et Trump, tulevane riigisekretär Tillerson jt. olla käsist ja jalust seotud Moskvaga, kus olla nende kohta piisavalt kompromiteerivat materjali jne. Nagu tellimise peale, ilmus põhiline mainitust vahetult enne Trumpi esimest ametliiku pressikonverentsi, mis andis teatud ajakirjanikele võimaluse kohe teemaga n.ö. edasi minna.

Trumpi üheks reageeringuks sai mõjuka CNN korrespondendi suu kinni panek ja tema järgnenud ignoreerimine – seik, mis mõistagi võib vallandada uue Trumpile-ärategemise kampaania teatud USA ajalehtedes ja telekanalites ning süvendab paratamatult niigi olemasolevat kriisi valijate-poliitikute suhtes kui ka põhiliste meediakanalite usutavust.

Laias laastus tuleb küsida sedagi, et kas see, mida USA tulevased juhid peavad täna avalikustama oma kavatsused kohta riikides, millede juhtidega nad polegi jõudnud kokku saada, tuleb USA tulevasele poliitikale kasuks või mitte? Ei mäleta, et USA ajakirjandus oleks varem oma uut presidenti sääraselt kohelnud – mis teha, kui ei osata kaotada. Nagu viidatud, pole ka osa Eesti n.ö. mööda pannud ajakirjanikest sündinuga leppinud, ent meil on ju ikkagi väiksed probleemid. USAs asi enam kui põhimõtteline.

Elik – kas ajakirjanike samm-sammult endale võetud õigused kirjutada-avalikustada mida-iganes-tahan suures poliitikast, mis vastutust-karistust kartmata lahvatasid 2016.a., saavadki normiks? Või siis ikkagi seatakse selles teatud punased jooned? Kuna õnneks oli Trump see mees, kes tegi algust ja kohe CNNi tasemel, siis pakuks küll, et Trump ka need punased jooned kehtestab. Järelduste tegemiseks ka teistele.