Signe Kivi: ikka seljaga vaataja poole, ikka sohu ja rappa. Mis maa see on?

Uue saabudes hakkame endist rohkem armastama. Nii on see olnud „Welcome to ESTonia” märgiga, eelmiste peaministrite ja presidentidega ning nimede ja logodega

Vaatan videot. Hallid udused maastikud, kidurad põõsad, tuul... Inimesed minemas kuhugi eemale – ikka seljaga vaataja poole, ikka sohu ja rappa. Mis maa see on?

Jah, meil ongi enamjaolt pime ja rõske ilm, me oleme depressiivsed – see tähendab tõsised ja töökad –, me vajame oma ruumi ega armasta „naha alla pugemist”. Eestimaa loodust, loomi ja linde oskame visualiseerida, aga inimest?

Näitamegi maailmale oma nukramat nägu, pöörame selja ja läheme ära. Aga tahame ju Eestisse talente ja residente, välisinvesteeringuid ja itimehi Indiast. Kas me neid oma otsekohesusega ära ei ehmata? Veidi positiivsust ja parema pildi pakkumist ei teeks paha. Töövestlusele minnes ei hakka me seal ju esimesena asjana rääkima, et meil on üürivõlg, tarbime iga päev rahusteid ega salli silmaotsaski vastuvaidlemist. CV-sse kirjutame ikka, et oleme suure pingetaluvusega, tulemuslikkusele motiveeritud ja hindame meeskonnatööd.

Ei ole kindakirja, rukkilille ega pääsukest. Aga tekitab küsimusi, paneb vaidlema ja kaasa mõtlema, et mis oleks parem.

Üks ühine omadus on meil veel: uue saabudes hakkame endist rohkem armastama. Nii on see olnud „Welcome to ESTonia” märgiga, eelmiste peaministrite ja presidentidega ning nimede ja logodega. Jah, welcome-märk jahmatas omal ajal mindki. Et siis kalli raha eest lihtsalt „tere tulemast Eestisse” kummalises kujundis ja valesti poolitatud EST-oniaga? Aga mahukas materjal ja avalik uuring selle töö taga oli hariv ja huvitav. Märgiga harjusin ka, hakkas isegi meeldima see EST-i rõhutamine ja positiivsed laused.

Sõnade ja visuaalidega on kummalisel kombel nii, et mõni ülilihtne idee on kogu aeg ja kõigil silme ees, aga on vaja kedagi, kes selle üles korjaks. Nii nagu tegi Eindhoveni turundusproff Peter Kentie, kes julgustas jäämagi nii meile endile kui ka maailmale tuttava EST-i juurde eri omadussõnades. Geniaalne. Mänguline. Igaühele vabalt ja tasuta kasutatav.

Minu arvates ei pea kõigil kodumaistel laevadel ja lennukitel olema Muhu muster ja moodsates interjöörides võltsrahvuslik triibuline toolitekstiil. Need kohad vajavad kaasaegset disaini – loomulikult võib idee alguse saada ka juurtest ja rahvakunstist, aga kuvand olgu ikka 21. sajandi võtmes. Selles mõttes on uue Eesti märgiga (mis sest, et autorid selgitavad, et see pole märk, vaid tööriistakast) märki tabatud. Ei ole kindakirja, rukkilille ega pääsukest. Aga tekitab küsimusi, paneb vaidlema ja kaasa mõtlema, et mis oleks parem.

„Roheline lärakas, mõttetu stoori,” teatas üks peretuttav. „Kaua see krdi jama kestab ja nõukaaja piimapudeli-värvi samba jama siin riigis teisel kujul jätkatakse?” raksatas teine.

Kasutame ilusat Aino kirjatüüpi. Lisame päikeselisemaid pilte ja pöörame näo vaataja poole. Harjume.

Kõik see on enne olnud, aga rahu! Mõtleme siis kaasa ja sisustame disainimeeskonna pakutud formaati endale meelepärasel moel. Kasutame ilusat Aino kirjatüüpi. Lisame päikeselisemaid pilte ja pöörame näo vaataja poole. Harjume. Võtame pakutud lahendust kui protsessi, kui teekonda. Sest sisu on Eesti riigis ja meie inimestes ju olemas, selles ei kahtle keegi.

Minu ettepanek: kui EAS pöörduks näiteks 10–20 kunstniku poole, maksaks neile stipendiumi ja lubaks inspiratsioonil vabalt lennata, saaksime kindlasti veel märke. Väga huvitavaid märke, mida võib, aga ei pea kasutama. Need hakkaksid oma elu elama ja aeg näitaks, milline on armastatuim. Ja tõesti, miks ei võiks meil olla palju erinevaid märke? Kuni teisi pakkumisi pole, kasutaksin ise Peter Kentie pakutud variante... ja võib olla lisaksin ka mõne rahnu (kivi).