Tormise esimestest teostest on ilmselt tuntumad Avamäng nr 2 ja dodekafooniline „Kümme haikut häälele ja klaverile”. Laiemalt tuntakse siiski tema loomingu seda osa, mis põhineb eesti rahvamuusika motiividel.

„Olen püüdnud regilaulu võtta puhtalt, nagu ta on. Et mitte mina ei kasuta regilaulu, vaid regilaul kasutab mind, et minu kaudu ennast väljendada, ja minu töö on olla kandik, mille peal ma teda näitan,” on Tormis öelnud. Neid sõnu kommenteeris helilooja Erkki-Sven Tüür: „Sel juhul on tegemist haruldaselt võimsa meediumi fenomeniga. Ma küll ei tea, et rahvalaul oleks kedagi teist nii vägevalt kasutanud. Tulemuseks on maagiline ja täiesti unikaalne stiil, mis on ainult Tormisele iseloomulik.”

Õigupoolest peeti Tormist juba väga noorelt imelapseks. Tormiste kodus oli orel, millel Veljo Tormis poisina iseseisvalt mängimist harjutama hakkas. „Kümneaastaselt hakkasin proovima. Siis laskis isa mul kirikus mängida jumalateenistuse ajal. Naised ütlesid: „Vaata, kus ime!” Aga seal ei olnud mingit imet, ma hakkasin võrdlemisi hilja õppima. Ega mul kodus mingit imelapse sundust olnud. Isa ei pressinud peale, kuigi muusikat meil kodus ju oli,” on Tormis lapsepõlve meenutanud. Ta oli juba kaheksa-aastaselt ka koorilauluga seotud. Tormiste kodus lauldi rahvalaule ja hinnati uudset rahvuslikku kooriloomingut, sealhulgas Mart Saare ja Cyrillus Kreegi laule, millesse paljud tollal ettevaatlikult või lausa tõrjuvalt suhtusid.

1943. aastal hakkas Tormis Tallinnas orelit õppima, ent Tallinna konservatooriumi oreliklass suleti 1948. aastal, põhjuseks liigne seotus kirikuga. Seetõttu pidi Tormis erialast loobuma ja 1949. aastal hakkas ta õppima koorijuhtimist. Selle eriala vahetas ta aga juba järgmisel aastal heliloomingu vastu. Alguses õppis ta seda Tallinna konservatooriumis, seejärel Moskva konservatooriumis, kus õppis paljudest eri rahvustest tulevasi heliloojaid. Tormise kompositsiooniõpetaja Vissarion Šebalin nõudis, et tuleb end rahvuslikult määratleda ja vastavalt ka väljendada. Murranguliseks sai Tormise jaoks 1958. aasta suvi. Ta sattus Kihnu saarele ja nägi muistse kombe järgi peetud pulma. Ürgne regilaul oma õiges keskkonnas ette kantuna olevat teda tõeliselt rabanud. Seejärel hakkas ta folkloorimaterjali juba süstemaatiliselt läbi töötama.

Tormis õpetas rahvalaulust lugu pidama

Olulisem osa Tormise koorimuusikast on seotud eesti ja teiste läänemeresoome rahvaste igivana rahvalauluga. „Raua needmine”, tsüklid „Eesti kalendrilaulud” ja „Unustatud rahvad” on neist tuntumad. Tormis on loonud ka mitu instrumentaalteost: ooperi „Luigelend” (1964), kantaat-balleti „Eesti ballaadid” (1980), teatri- ja filmimuusikat. Muusika Arvo Kruusemendi filmile „Kevade” ei ole jäänud ainult filmivaatajate meeltesse, vaid Tormis on ka ise tagantjärele nentinud, et sellega jäi ta tõesti rahule.

Paljude tunnustuste, sealhulgas Riigivapi I klassi teenetemärk ja PÖFF-i elutööpreemia, sekka kuulub välisministeeriumi 2016. aasta kultuuripreemia. Välisminister Marina Kaljurand lausus tookord: „Meile on enesestmõistetav, et enamiku Eesti kooride repertuaaris on Veljo Tormise looming ja laulupidu on raske ette kujutada ilma tema teosteta. Tormis on õpetanud meid rahvalaulust lugu pidama ja on oma loomingu kaudu tõestanud rahvalaulude aegumatust.”

Tormise huvi ei piirdunud sugugi eesti rahvapärandiga. Huvist läänemeresoome rahvaste vastu sündis tsükkel „Unustatud rahvad”, mis püüab säilitada sealsete rahvaste pärandit ja meenutada inimestele selle tähtsust. Algallikate otsimine ja materjali kogumine ning iga kultuuri iseärasustesse süvenemine võttis aega, mistõttu kujunes tsükkel võrdlemisi pika aja, 20 aasta jooksul.

1972. aastal avaldati Sirbis ja Vasaras Tormise artikkel „Rahvalaul ja meie”, mis ei jäänud ainult sellesse aega, vaid on uuesti üles leitud ka 2000-ndatel. Muu hulgas kirjutas ta toona: „Regivärsiline laul – see on meie rahva kõige ürgsem, omapärasem, sajandites väljakujunenum ja terviklikum looming, rahva loomingulise geeniuse väljendus. Meie vana regivärsi algriimides, parallelismides ja luulekujundites peitub palju helinat ja sära, sõna ja mõtte ilu, samuti kui runoviisi monotoonses kordumises sugereerivat jõudu.” Ja sõnu, mida on muidu emakeele kohta öelda tavatsetud, pidas Tormis sobivaks ka muusika puhul: „Minu rahva laul on mulle kõige parem, ilusam ja väärtuslikum.”

Veljo Tormise ärasaatmine toimub helilooja soovil kitsas pereringis.

Langes mastimänd. Veljo Tormisega lõppes üks epohh Eesti koorimuusikas
Marge-Ly Rookäär, Klassikaraadio muusikatoimetaja

Peamiselt kooridele kirjutanud helilooja Veljo Tormise uinumisega keerab Eesti koorimuusika raamat vaieldamatult uue lehekülje ja peab nüüd näitama, mida on Tormiselt õppinud. Enamik meie koore on maailma nimekatel koorikonkurssidel ja kontserditurneedel publikut rabanud just Tormise teostega.

Eesti ja teiste (peamiselt soome-ugri) rahvaste folkloori nüüdisaegses prismas sulatamine on Tormise kaubamärk. „Mina ei kasuta regilaulu, regilaul kasutab mind,” ütles ta alati. Helilooja tagasihoidlikkusest hoolimata imetleme tema julgust, osavust ja andekust arhailisi viise nüüdisellu sikutada. Nähtamatu kaarsillana ulatuvad minevikku tema kaasaja kõikidele kvaliteetidele vastavad teosed.

Tormise looming on maailma koorimuusika repertuaari silmas pidades täiesti eriline, teist nii kirglikku, põhjalikku ja pöörast loojat me 20. sajandi teisest poolest ei leia.

Veljo Tormis, mastimänd, me metsatuka hiiglaslikum haljaskuusk, on edaspidi sümbol.

Kui viimne laev.